EML aastanäitusest, maalikunsti hetkeseisust ja teostest ükshaaval - kirjutab JAAN ELKEN

Näituse kuraator Jaan Elken´i analüütiline ülevaade EML 2020 aastanäitusel GLOBAALNE/LOKAALNE esindatud teostest ja autoritest. Virtuaalne kuraatorituur 2020.

Fotod: Marie Virta (UKM)



Proloogi asemel.

(Maali)kunstini jõutakse erinevaid teid pidi, väljal endal kehtivad samaaegselt vägagi erinevad käsitlusviisid ja strateegiad, mis „liigirikkuses“ võrreldavad nii elutus kui elusas maailmas kehtiva kirevusega – kõik on võimalik ja kõigele on ruumi! Väikeses kultuuriruumis ja piiratud ressursside tingimustes on välja „omadeks“ ja „võõrasteks“ jagamine praktiline, punaste joontega klasterdamine toimub põhiliselt põlvkondlikult/sõpruskondlikult/kunstiliigiti - mida ksenofoobsete süüdistuste vältimiseks mõne „ohutu“ vastasleeri esindaja kaasamise läbi maskeeritakse, et seeläbi ennast demokraatia sulgedega ehtida. Niimoodi toimivad eelkõige riiklikul rahastusel olevad kunstiinstitutsioonid, erakapital (kus valikute põhjendamise kohustust pole) esindavad pigem avaramat vaatepunkti (müügigaleriide puhul dikteerib otsuseid mõistagi turg). MTÜ Maalikunstnike liit, käesoleva näituse korraldaja, tegutseb riiklikust rahastusest väljaspool – maalikunstnike liidu korraldatavad näitused saavad Kultuurkapitalilt aeg-ajalt marginaalset toetust (umbes üle ühe), otseste korraldajate jaoks on EMLi näitusetegevuses osalemine pigem mittetasustatud töö. Vabatahtlike entusiastidena oleme võtnud mission impossible laadis ülesande – pakkudes esinemisvõimalusi maksimaalselt paljudele, soovime ühtlasi hoida ka professionaalsuse kriteeriume. Ka üldnäituse formaadi jaoks eksisteerivad punased jooned, käesoleval näitusel esinevad kunstnikud on läbinud kuraatorivaliku sõela. Kuidas on võimalik, et maalikunst kui laia avalikkuse jaoks endiselt kogu kunsti sünonüüm, on Eesti Vabariigis sattunud kunstiliikide vahelises (r)evolutsioonilistes võimumängudes (maalikunst versus nn kaasaegne kunst) praktiliselt lindprii seisusesse? Vastuse võti asub Kultuuriministeeriumis. --


Kas kunstnikud tunnetavad, mis tulevik toob?

Ivi Arrak MUUTUS LÄHENEB, akrüül, lõuend, 2020

Kui apokalüptilise pealkirjaga GLOBAALNE/LOKAALNE kuraator 2019 novembris 14.veebruaril 2020 avatavale aastanäitusele üleskutset kirjutas, ei osanud ei tema ega kunstnik Ivi Arrak aimata, millised muutused meie elu 2020. aasta märtsis tabavad. Ivi Arraku suuresti abstraktse kujundikeelega taevalaotusest inspireeritud maali „Muutus läheneb“ võiks tõlgendada ka romantilise atmosfäärimaalina, kui mitte mürgisevõitu lillakas-sinisel koloriidil, ja otsekui ulmefilmidest nähtud pilvevaiba stilisatsioonil transtsendentaalset alatooni ei oleks. Kunstnik on jätnud maali tõlgendustele vabaks, kuid 14. veebruaril nõustus ta interpretatsiooniga, et maalil kujutatu on lahkuvate hingede transport. Jälle oleme tunnistajaks, et meditatiivses vormis kunstiga tegelejatel, nagu maalikunstnikud oma rõhuvas enamuses on, võib olla võime tajuda ja visualiseerida ees-ootavat – ilma et nad seda ise ratsionaalselt sõnastadagi oskaks.

25.03.2020

--


Einar Vene SOOSAMBAD, akrüül, lõuend, 2018


Einar Vene „Soosambad“ kujutaks kui järjekordset variatsiooni Adamast ja Evast. Unisevõitu Adam, kelle kaitseasend sümboliseerib pigem sisekaemust kui aktiivset tegutsemist ja teotahteline Eva, kes kärsitult silmapiiri mõõdab – mida toob meile homne päev? Alasti figuurid sümboliseerivad siin inimkonda tervikuna, maali aineseks olev arhetüüp on kõikide lugude alus, kunstniku tahtel on lugu puhastatud kõigest tehislikust ja asetatud tsivilisatsioonist puutumatu rabamaastiku foonile.

Einar Vene on metafüüsiline kunstnik, tihti on tema religioossetest tekstidest inspireeritud allegooriad segamini unenäoliste, Salvador Dali`like metafooridega. Kõik sobitub suurepäraselt, ja kunstniku loodud ideaalmaailm moodustab veenva terviku. Einar Vene eriline, veidi keemiline koloriit toetab tema tööde jutustavat alget - idamaistest harmooniatest inspireeritud, küllastunud koloriit sisaldab läbiva türkiissinise kõrval nii samblarohelise, ametüstroosa kui ookri kuldseid helke.

23.03.2020

--




Vano Allsalu KUU OLI PÄRL / MOON WAS A PEARL akrüül, lõuend, 2018

Vano Allsalu väikseformaadiline abstraktsioon „Kuu oli pärl / Moon Was a Pearl“ (2018) on hea näide, kuidas reproduktsioon võib kadudeta edastada originaali värvipaletti, või koguni seda võimendada. Kuuludes meie parimate koloristide sekka, oli kunstnik 1990-ndate lõpus ja nullindate alguses tuntud just oma suureformaadiliste ja ülimalt pastoossete värvilaamade tõttu, mida oli lõuendile kantud hoogsate spaatlilöökidega. Nüüd on formaadid väiksemad, ja õli asemel akrüül. Võimalik, et akrüülvärvi tehnoloogilistest võimalustest lähtuvalt (akrüüli lahjendatakse veega) on värvikihid muutunud lasuurseks ja sulavaks, mis Allsalu puhul ei tähenda järeleandmist toonide sügavuses. Kunstniku koloriit on aastatega muutunud rafineeritumaks, näiliselt „mitte kujutades“ kujutab ta nii mõndagi, vaataja saab aimduse looduse/kõiksuse liigirikkusest ja valguse/varju draamast. Pole tähtis kas inspiratsioon tuli eksootilisest lillepeenrast või merekorallidest – värvide lillakas-sinakas palett jõuab bordoopunase skaalani, teisalt on tumedus murtud kõikjalt läbi kumava maalisisese valgusega. Otsija leiab siit soovi korral lingi Tartu maalikoolile, ja see pole siinkohal etteheitena öeldud. Mõnetist sarnasust leiab kogemustega vaataja Põhja-Ameerika juhtiva, nö teise põlvkonna abstraktsionisti Joan Mitchelli loominguga (kunstniku kõrgaeg oli 1970/80-ndatel) Seda tüüpi abstraktne kunst pole katkestanud sidemeid traditsioonilise maaliga, sisaldades mikrotasandil loetavat järjepidevust nii koloriidis kui kompositsioonis. Sellisena eristub Vano Allsalu kunst nn kolmanda põlvkonna abstraktsionistide loomingust, kelle lõuendite/meetodite kirjeldamiseks on võetud kasutusele termin „plastmass-abstraktsionism“.

27.03.2020

--


Tiiu Rebane KOHALIK METS õli, akrüül, lõuend, 2020


Tiiu Rebase 2019/2020 aastavahetusel maalitud „Kohalik mets/Local forest“ jätkab kunstniku viimaste aastate fookuspunki, mille keskmes on kõik metsa ja metsandusega seonduv. Intensiivistuv metsaraie jätab väheseid ükskõikseks, kasvuenergia paneb taimestiku vohama nii raielankidel kui ürgmetsas. Tiiu Rebane ei osunda näpuga, vaid suunab vaataja lähikontakti taimemaailmas eksisteerivate esteetiliste koodide juurde, kõik meie mõõdistikud on niikuinii just siit pärit. Pulbitsev, elus metsa-alune floora on hea ettekääne eksponeerida harmoonilisi, smaragdrohelisega ergastatud värvikooslusi, klorofülsete lehtede ja kõrrekeste seadeldis oleks justkui geomeetrilis-abstraktne edasi-arendus Inglise XIX saj floraalsete tapeetide looja William Morrise loodust. Tiiu Rebase tondoformaadis piltkujutis on asetatud aga mustale, ruudukujulisele lõuendile, kujutise tsentrisse on omakorda asetatud veel üks must ruut. Selliselt vormistatuna võõrandab Rebane oma maali-ainese orgaanilisest loodusest ja suunab teose linnaelaniku nelja seinaga karp-tuppa – teraapiaks ja meenutamaks inimesele tema ürgkodu.

26.03.2020

--


Eesti maalitraditsiooni järjepidevus on hoitud ja hinnatud!

Uno Roosvalt (1941)

MOTIIVID JA MÕTTED II

õli, akrüül, süsi, lõuend, 2019

Uno Roosvalt kuulub nende maalijate hulka, kelle 1960-ndate lõpuks küpsenud karm maalilaad püsib ilma suuremate muutusteta siiani. Roosvalti on alati köitnud realistlik kujutamislaad, meelisteemadeks on olnud rannamaastikud, vaikelud etnograafiliste esemetega, kalapüügi aineline etnokultuur. Seda tüüpi realismil on pea igas kultuuriruumis arvukas austajaskond, ning Roosvalt pole oma publiku ootusi petnud – varieerides oma maalitehnilist arsenali, toob ta aeg-ajalt mängu XX saj maailmakunsti fovistliku, puäntellistliku või mõnikord lausa abstraktse kujutamis-mustri (seda viimast kohtab eriti jäämineku või rannakivide kuhjatistega panoraamvaadetes). „Motiivid ja mõtted“ töös on meremehe-sõlmedega köie-jupid üles maalitud lausa rustikaalse pop-kunsti vaimus, midagi sarnast võime näha nt Philip Gustoni stiiliülestes, arhailiselt kandiliste igapäevaesemetega 1960/70-ndate maalides. Ka mitme ülestikulise kaadri kasutamine pildiruumi ülesehituses näitab Roosvalti paindlikkuse suurenemist – muutused on kohal, aga see pole revolutsioon, vaid pigem evolutsiooniline protsess – piksel pikseli haaval. Uno Roosvalti stabiilsus ja võime elus hoida kujutamislaade, mille kõrgpunkt jääb aastakümnete taha, vuntsib isegi põhjendamatult üles meie põlvkonnavahetusele orienteeritud kunstielu, kus traditsiooni ja kvaliteedi hoidmine mitte alati tunnustuseni ei jõua. Roosvalti sirgeseljalisus ja jõnksudeta kulgenud kunstnikukarjäär on viimastel aastatel jõudnud mitme olulise tunnustuseni, 2019 aastal pälvis Uno Roosvalt Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia, mida annab välja Eesti Kunstnike Liidu volikogu liikmetest moodustunud laiapõhjaline žürii. Eesti maalitraditsiooni järjepidevus on hoitud ja hinnatud!

28.03.2020

--


Kristiina Kaasik

„KUHU LÄHED?/QUO VADIS?“

akrüül, lõuend, 2020

Kristiina Kaasik on pealkirjastanud oma uue, 2020 valminud poolabstraktse värvipalangu väga konkreetse küsimuse vormis - „Kuhu lähed?“. Vaevalt, et kunstnik peab silmas vaataja füüsilisi trajektoore planeedil Maa, riigis nimega Eesti vmt. Küsimus on mõeldud pigem empaatilise metafoorina planeedi ökoloogilise seisundi küsimuses, või siis vaataja isikliku sisedialoogi aktiveerimiseks olemise ja kõiksuse teemadel. Üksikindiviidi jaoks on tema eksistents nii ehk teisiti ajaliselt piiritletud – inimene on surelik olend.

Kaasiku taevasi katedraale kujutavatel sümbolistlikel maalidel on läbi punaste, siniste ja kollaste võlvide, kontraforsside, basiilikate ja triumfikaarte ning hallikas-roosade oreoolide abil kujutatud fantastilist, füüsiliselt mitte-eksisteerivat arhitektuuri. See pole patune allilm, vaid vaimsete praktikate sihikindla harrastamise tulemusel lunastatud pilet kõrgematesse sfääridesse. Kaasik on imeteldav, tõeliselt nö vana aja ja eetikaga maalija, tehniliselt ei tee ta elu endale lihtsaks – peene pintsliga lõuendile kantud värv on nüansirikas ja otsekui vibreeriv, siin ei ole ühtegi nö sulitempu, ehk moodsa kiirmaali võttestikku, mis iseloomustab uut põlvkonda. Ka ei sega ta õlivärvi põrmugi vedelaks, tiheda konsistentsiga õlivärviga töötamine on midagi belgia gobeläänide loomise sarnast, iga ruutsentimeeter ja detsimeeter on siin avastusterohke ja elamusi täis. Ja mis peamine, neid töid võibki jääda imetlema, sest nad ei jookse nädala –paariga informatsioonist tühjaks.

Kaasik on alates stardist 1960-ndatel, rühmituse ANK koosseisus, läbi elanud mitmeid metamorfoose (tal on olnud ka samanimeline maal), kord on tema looming aktuaalsem ja kriitikute lemmikuks, siis jälle justkui tagaplaanil, kuid tegelikult on ta veenvalt püsinud kord valitud teel, ka kiindumus puna-halli koloriiti pole aastatega muutunud. Kristiina Kaasik maalib vajadusest, ja selle tunneb pühendunud kunstivaataja ära. Sest valemängijaid on kunstiväli täis.

Olete hoiatatud, ja olge hoitud!

29.03.2020

--

Juss Piho (s 1963)

LINNUPÜÜDJA/BIRD CATCHER


Juss Piho on kunstnik, kes on maalikunsti tulnud läbi raamatukujunduse ja sellele eelnenud karjääri karikaturistina.

„Linnupüüdja /Bird Catcer“ on tüüpiline Piho, nagu me teda nüüdseks tunneme – pearollis justkui mõne ooperi lavapildist kopeeritud tardunud, hinnalise faktuuriga maani sametmantlisse rüütatud figuur, mis asetatud askeetliku viimistlusastmega, trendikalt hallile taustale, külmrohelise ja punase värviaktsendid asetuvad täpselt õigetele kohtadele, nii et metafüüsilisse, ehk isegi hermeetilisse lavakarbis toimuva misantseeni täiuslik staatika on valmis.

Eduka raamatuillustraatori karjäär eeldas täpset narratsiooni valdamist, aga ka laia auditooriumit kõnetavat kompositsioonivaistu, rääkimata harmooniliseks timmitud värvivalikust. Illustraatorliku, otsekui lamenukkudega multifilmist pärit figuratsioonidega pildidramaturgia know-how on Piho kaasa toonud ka enda maalidesse, leiame ka üksikud, aga ikkagi programmiliselt kontrollitud värvi-valgumisi ja siin-seal vähe reljeefsemat faktuuri. Kõik see viitab, et kunstnikul võiks meeles mõlkuda ta spontaansemad väljendusvahendid, ehk isegi mingit tüüpi mäss?

Rääkides illustratsioonist ja karikatuurist maalikunsti kontekstis, ei ole see mingilgi moel hinnanguline, vaid kõneleb ühest võimalikust strateegiast (ja kaasaegses maalikunstis sugugi mitte harvaesinevast), kuigi Juss Piho on ise väitnud , et „ olen nendest kategooriatest suure tööga ammu lahti töötanud ja teadlikult alateadvusele blokke pannud, kui tahtis vahel sisse lipsata“

Tegelikult on Pihol on oma karikaturistiperioodist kaasa võtta ka autentsemat, ja mässumeelsemat stilisatsiooni, mis animeeriks ehk ka praeguse vaikelulise sätituse?

Võitjaks jääb nii ehk teisiti illustraatori vaist, iga osise roll pildil on arranžeeritud – kõik on paigas, peaosaline koos statistidega, isegi orkester, ootamas avalööki. Autodidaktina on ta rabavalt palju töötunde kulutanud just pindade väärindamisele (a la Valeri Vinogradov jt.), aga kui tehtud on nii palju, ja hästi tehtud – siis pole ju paljuks ka ime tabamist oodata?

30.03.2020

--


Tiiu Pallo-Vaik - maalikunstnik kontseptuaalse kunsti radadel.

„ÕHTUNE VALGUS“ , õli, lõuend, 2019

Tiiu Pallo-Vaik (1941) alustas maalijana novaatorlikel 1960-ndatel abstraktsete katsetustega, olles noorte kunstnike rühmituse ANK64 liige. Järgnevatel aastakümnetel leidis ta ennast aga pigem realistlike žanristseenide ja traditsioonilises laadis portreede maalijana, nooruslik uuendusmeelsus asendus pikkamööda pigem maalikunsti pealiinil toimuvale lõivu maksmisega. 1990-ndatest on kunstnik jälle uuenemislainel ning otsekui kaotatud aja tagasi tegemiseks maalib nüüd tõeliselt noorusliku õhinaga – Pallo-Vaigu uutes töödes on vanameisterlikkus heas kombinatsioonis eksperimenteerimisega. Igatahes Pärnu maalinäitustel on ta järjekindlalt kohal ja võiks ka sel aastal pretendeerida aasta maaliuuendaja tiitlile. Kui Kristiina Kaasiku maalilist tihedust on võrreldud belgia gobeläänidega, siis Tiiu Pallo-Vaik on simulaakrumis ja peitemängus läinud sammu kaugemale – rafineeritult, soojas õhtuvalguses maalitud poolabstraktses maastikus „Õhtune valgus“ (õli, lõuend, 2019) on kunstnik vanameisterliku, postimpressionistlikult tundliku värvirežiiga maastiku katnud autonoomse, graafiliselt teravaservalise joonmustriga – muutes esmase visuaalse mulje maalist pigem hinnalise vaiba sarnaseks. Kahe kohakuti asetatud nö kunstilise teksti lugemine on optiline väljakutse vaatajale, ja täpselt nagu maastiku vaatlemisel läbi tiheda võrkaia, satub inimese „silmaoptika“ segadusse, kaotades mõneks ajaks fookuspunkti. Sellisel kombel op-kunsti ja klassikalise maalilise maali kooseksisteerimine on vähemalt siinse kultuuriruumi jaoks uuenduslik eksperiment.

31.03.2020

--


Mauri Gross ALA – TEADVUS, õli puidul, 2020

Mauri Gross lõpetas stsenograafia eriala, kuid viimastel aastatel on ta avalikkuses pigem maalikunstnikuna. Grossi tegutsemine maalijana on hetkel veel sellises faasis, et kindlat autorikuvandit on keeruline tuletada – kui meenutame eelmise aasta maalinäitust, mil tal oli väljas Kersti Kaljulaidi meenutavast daamist dekonstrueeritud figuurimaal – ülimalt mahedates toonides, vaat et Richard Hamiltoni nn pehme popi võtmes vineerile maalitud teos. Maalikunstnike Liidu korraldatud mitmetel ülevaatenäitusel on ta järjekindlalt demonstreerinud oma historitsistlikke huvisid – sealt leiab rohkelt antiikseid, jõulisi mehetorsosid (mõnikord kombineeritult pargivaatega), mis pole aga lihast ja luust inimesed, vaid enamasti üles-maalitud skulptuurid, ehk siis tegelasi on jäädvustatud läbi võõrandumise filtri. Vanade meistrite maalitehnilisi nippe uurides, on ta aastaid maalinud igapäeva-esemeid, ka nende kordusi – nt malelauakujuliselt asetatud popurrii tillukestest õunamaalidest, mis vaatamata kirevatele mõjutajatele – kui teose üld- ja värvikompositsioon on justkui Vasarelylt ja maalitud õunade maalitehnilised detailid XVII saj Madalmaadelt, kuid mis siiski hästi koosseisva terviku moodustab. Juba ei-tea-mitmendat korda kasutame gobeläänidega võrdlust – seekord on see absoluutselt vältimatu (teosest kiirgav sära ja materjalivaldamine!). Grossi „Ala-teadvus“ kujutab endast ülimalt nõtkelt, tumedast heledasse maalitud õitsvate lillede jm kõrrelistega täidetud lähivaadet niidule. Teos on muljetavaldav, arvan et Mauri teenib selle tööga punktivõidu isegi oma hea sõbra Laurentsiusega (Lauri Sillak) võrreldes, kel sarnased historitsismihuvid. Nii nagu tõeline meremaalija (isegi hüperrealist) ei vaja üldjuhul mingit fotokujutist vee stiihia, lainete ja peegelduste loogika taasloomiseks lõuendil, on ka Grossi lilleküllane niit maalitud lõdva käega, elegantse ja täpse pintslitööga, kohati lausa abstraktselt – kui detaile lähedalt uurida. Kui Eestis kestaks veel omaaegne tsunftisüsteem – võiks selle töö puhul öelda, et sellist on Meister saanud (tegelikult on Mauri Gross ammu nii Eesti Kunstnike liidu kui Eesti Maalikunstnike liidu Liige).

1.04.2020

--


Philiph Arvo Luik (1949) INKOGNITO, akrüül,lõuend; 2019/2020

Philiph Arvo Luik on lõpetanud Tartu Kunstikooli, 1970-ndatel õnnestus tal Rootsi emigreeruda, järgnesid õpingud ka Stockholmi Kuninglikus Kunstiinstituudis (kuni 1978 a Kunstiakadeemia). Kui 1989 a toimus kolme Eesti maalikunstniku (Sirje Runge, Jüri Palm, Jaan Elken) galeriinäitus Konstfrämjandeti galeriis, Stockholmis, sattusin Stockholmi reisiga seoses ka Arvo Luige ateljeesse. Kunstniku tollane käekiri tundus Eestist tulnule harjumuspäratult värviline – siin suhteliselt tundmatute akrüülvärvide kirkus ja maalimismeetod, mis pigem pindamist meenutas, näis harjumatult sile, isegi lame. Distantsilt on hea märkida, et Rootsi tollane (maali)kunst oli lihtsalt ühtses vereringes globaalsete maalitrendidega, nii et Luige tollased maalid ei erinenud oluliselt nt Damien Hirsti nende aastate maalikatsetustega (Hirst oli mõistagi siis veel üliõpilane). Nüüdseks on toimunud olulised nihked, need arengud on seotud ühelt poolt globaalse paradigma muutustega, aga igal kunstnikul tiksub ka isiklik aeg – loovalt tegutseva kunstniku puhul on muutumine loomulik seisund – stiili konserveerimine pigem pingutust nõudev ettevõtmine. Luige praegune väljenduslaad meenutaks nüüd pigem mõne-aasta-tagust David Hockney`t, taolise kaliibriga kunstimaailma suurnimega võrdlemine on siinkohal tunnustus. Värv on Luigel endiselt lõunamaiselt kirev ja eksootiline, ka pop-kunstist pärit tunnetus on jäänud (k.a. mitmikpaneelide kasutamine ühes nö komposiitmaalis), kuid abstraktse kujundi kõrval moodustavad värvilaigud nüüd esemeid, kirjuid tapeete, interjööre ja maastikulisi vaateid. Arvo Luige uutel maalidel märkame kohatist atmosfäärilisuse taotlust, lamedast pindamisest on asi kaugel. Eesti maalikunst tervikuna, mõtlen siin just kodumaal elavat kunstnikkonda, nii küpsemat generatsiooni kui uut põlvkonda, on teinud läbi täpselt vastupidise protsessi – nn läbimaalituse aste on lõdvenenud (sellel on oma head ja halvad küljed), realismi haare tervikuna on aga nõrgenenud, kohustuslik dekoratiivsus aga tõusev trend. Philiph Arvo Luik tegutseb paralleelselt nii Eestis kui Rootsis, meie kunst tervikuna ainult võidab sellest.

2.04.2020

--


Mall Nukke

LATEKSROOS, õli, lõuend, 2019

Mall Nukke nimi eesti kunstiloos seostub eelkõige pop-kunsti nö teise tulemisega 1990-ndatel, nüüd aga juba kapitalismi viljastavates tingimustes – kuivõrd SOUP-69 katsetused nõukogude defitsiidiühiskonna rüpes jäävad pigem wanna-be-kultuuri laadseteks artefaktideks. Samast patust pole puhas ka Nukke Marilynid, Madonnad ja Miki-hiired, mis omandasid Eesti ühiskonna 90-ndate dünaamiliste muutuste kontekstis veidi nihutatud tähenduse kui omal ajal Läänes – massikultuuri kriitikavabalt aktsepteerinud enamuse jaoks olid need uue aja iidolid – nii ehk teisiti. Nukke efektsed teosed kaunistasid nii trendikaid ööklubisid kui šikke baare, ja kunstnik oli nii kriitika kui edumeelese noore publiku suursoosik 1990-ndatel.

Aastatega on kunstniku looming küpsenud, igat masti träsh-materjalide ja paberkollaazhide (Nukke viljeldud nn garaažhi-pop`i jaoks olid need sobivad ja novaatorlikud) asemele on tulnud kõrgviimistletud detailitäpne õlimaal ja presssöe joonistused, ja nii nagu Lääne kunstiloos, asendas popkunsti hüperrealism (kasvades eelnenust märkamatult välja), on ka Nukke uus väljenduslaad nüüd pigem fotorealismiga seonduv. Nukke must-valges lahendatud õlid/akrüülid/söejoonistused on näiteks lähedal USA illusionistliku maali- ja hüperrealistliku joonistamis-guru Robert Longo mustvalgele maailmale, mõõtkava on mõistagi tagasihoidlikum.

„Lateksroos“, eksponeerituna nö maailmavalu-näitusel, vastab GLOBAALNE/LOKAALNE sünopsisele vaat et rohkemgi kui mõni pihtimuslik tõe ja õiguse otsimine. Lateks materjalina on elegantne, küütlev ja paheline, ambivalentne nagu enamus informatsiooni mida me asjade tegeliku seisu kohta maailmast hankida suudame/teame. Peegeldades/kujutades visuaalselt rikast ainest, kasvõi ainult detaili, on resonants vaataja peas võrdeline tema käsutuses oleva informatsiooni ja sünteesivõimega. Mitte kuhugi ei ole kadunud ka valdava osa publiku soov näha kunstitöös manuaalselt virtuoosset, maalitehniliselt ja joonistuslikult täpset teostust.

3.04.2020

--


Maarja Nõmmik HARAKAS, akrüül, lõuend, 2019

Maarja Nõmmiku eristub eesti noortest maalijatest mitte ainult oma professionaalsete maalijavõimete poolest, kontseptuaalne ninanips on „Haraka“ nimeline töö kõigile, kes loomade skelettide alal amatöörid, tõtt-öelda jäi kujutatu krüptiliseks ka kuraatorile – olles samas puht-visuaalselt ja intuitsiooonipõhiselt üks lemmikuid, kogu näituse väike pärl! Haraka pealuuga vast tegu pole, pigem hobuse või veise omaga, kui sedagi. Väheldases formaadis maal tuletab peale võimaluse nautida looduse/kõigevägevama disaini-imet, vaatajale meelde iga maapealse olendi eksistentsi ajalikkust. Ka inimesest allesjääv orgaaniline materjal/keha hävineb mõne aastaga – surm ei hooli staatusest – manalateed lähevad nii multimiljonärid ja kroonitud pead, kui vaesed eluheidikud. Veidi püsivamad on imetajate kehadest alles jäävad luustikud. Maalide võime üle elada portreteeritavate maise eksistentsi võiks siinkohal ära märgitud saada. Erinevatel põhjustel võivad mõned luustikud kivististena säilida ka sadu tuhandeid aastaid, fossiilidena säilinud jäljendite põhjal saavad uurijad ainest koguni dinosauruste ajastust, ehk siis triiase ajastust kriidiajastuni, st 230 miljonit aastat tagasi kuni nende väljasuremisega umbes 65 miljonit aastat tagasi. Maarja Nõmmik on suurepäraste võimetega portretist, tema kunstnikukreedo on mingil perioodil saanud mõjutusi inglise tippmaalijalt Jenny Saville`lt – nii on ka Nõmmiku portreedel alati mingi kohustuslik lisaväärtus, mille abil mahamaalimise aktist saab artefakt. Kunstnik kontsentreerub mõnikord portree detailile, väänates kujutatava silmalauge, kõrvu, nina. Kaasaegsed kunstipraktikad nagu performance või installatsioon pole talle võõrad, Nõmmik on kasutanud neid oma video-töödes, mis olid eksponeeritud 2016 a. ka Tartu Kunstimuuseumi projektiruumi näitusel „Minatu“. „Haraka“ väärtused peituvad eelkõige maalitehnilises kindluses ja teema püstitamises, näeme kuidas lahtiste, poolkuivade pintslilöökidega modelleeritud kolbal olevad hallika varjundid justkui elektriseeritakse ookerkollase sära ja punase veiklemisega pealuu hammastikul ja lõuapäradel. Hääbuv täiuslikkus ja sooja/külma melodraama on Nõmmiku tõlgenduses morbiidne, salapärane ja nukraks tegev. Nautigem, kuniks elu! https://tartmus.ee/…/tu-maalikunsti-eriala-lopetaja-maarj…/…

4.04.2020

--


Mall Paris (1954)

REUSE, õli, lõuend, 2013

Pühapäevajutluse asemel

GLOBAALNE/LOKAALNE näituse kõige kontseptuaalsema, maalikunsti sildi varjus „oma asja“ ajavaks kunstnikuks on Mall Paris. Pärit legendaarsest Pariste kunstnikedünastiast, kes läbi aastakümnete tegutsenud justkui omas maailmas (st riigikunsti juhiseid mitte millekski pidades), möllas siis Kunstihoones nn karm stiil või hüperrealism ja rahvusromantika, maalised Parised ikka oma postimpressionistlikke vaikelusid ja ajatuid Nõmme vaateid, amarülluseid ja liiliaid.

Üheksakümnendate saabudes, peale seda kui Tallinna Kunstihoone otsustas kevad- ja sügisnäituste traditsiooni katkestada, asusid EKLi erialaliidud jõulisemalt oma näitusepoliitikat läbi viima, maalikunstnike liit oli selles protsessis üks aktiivsemaid ja edukamaid. Neil aastail tehti tihedat koostööd nt Eesti Kunstimuuseumiga, täpsemalt EKMi hallatava Rotermanni soolalaoga. Kunstielu polnud veel sulgunud hermeetilisse kastisüsteemi, inimesed suhtlesid, ka maalikunsti asend polnud sedavõrd stigmatiseeritud kui nüüd (ka nüüdses mudelis on erandeid – nn staariks kuulutatutele eelpoolkirjeldatud piirangud justkui ei kehtiks). 1990-ndatel ja veel nullindate alul osales Rotermanni soolalao kuraator Eha Komissarov maalijate liidu näitusi ettevalmistavas protsessis.

Oli aeg kui näost-näkku vestlus/kõne lauatelefonile olid ainsad kommunikatsioonivahendid. Imestasin alati, kui Mall Parisele helistades võttis vastu „vahetuse ülem“-nimeline naine ja vastas et „helistage täpselt kahe tunni ja kümne minuti pärast“, siis „on tal puhkepaus“. Nimelt oli Paris teinud kindlameelse, ütleks et pavelkortšaginliku valiku – selmet, et valida igal ajal müüvate, tasaste lillepiltide vorpimise tee, asus ta kannatusterohkele, kuid pikas perspektiivis kasumlikule „kontseptuaalse kunstniku“ teele. Ja tema orjatöö-kohaks oli neil aastail „Kalevi“ kommivabriku ekspordiks maalitava figuraalse martsipani liin.

Paris radikaalsed tõlgendused maalist, nt kartongkasti pinnalaotus, naelutatuna otse seinale jmt, olid tollaste maalinäituste „hard-core“, kaugel ees isegi Urmas Muru ja nt Valeri Vinogradovi dekonstruktsioonidest ja kollaažidest. Kvaliteetseks teeb Parise kunsti just esteetiline kõrgtase ja tõik, et tema DNA-s on hea maitse ja sensibiliteet nii ehk teisiti jätkuvalt sees, k.a. lillepiltide poeesia.

Järsemate nootidega installatsioonid (nagu põige värvitud puuhalgudega ruumilised seadeldised Hobusepea ja Vabaduse galerii isikunäitustel) pole Parisel sedavõrd õnnestunud (aga vähemalt korjas Jaan Toomik selle puuhalgudega-mängu-idee ilmselt Vabadusest üles ja installeeris oma paari-aasta-tagusel Kunstihoone galerii näitusel neidsamu halge juba hoopis jõulisemalt – millest omakorda võis olla sünteesitud äsjalõppenud ARSi projektiruumi eksponaatide, nii maalidel kui efektse skulptuuri lennukad trajektoorid?).

Mall Paris on viimastel oma inetu pardipoja staatusest „välja tõstetud“ mitmete kuraatorivalikute läbi, ja „omadele võõrana, võõrastele omana“ (kõik need lennukad metafoorid on nö puust ja punased ja elust endast kraadi võrra vingemad – loodetavasti seeläbi ka arusaadavamad?) on küps muuseumite uksi lahti lööma.

Mall Parise delikaatses radikaalsuses pole vulgaarset kultuurikatkestuse nooti, mis sisendab usku, et mingil hetkel võiks ka kriis kujutava kunsti ümber ja sees läbi saada, st nähakse ka „vastase“ väärtusi? Agnes Martini sarnast massiivi Parise looming veel ei moodusta, aga kes selle kunstniku originaale on näinud (mäletan kuis tema ekspositsioon vanas Tate`s pühkis väsimuse ja ergastas vaimu veel nädalateks!), teab et kontseptuaalne minimalism koos delikaatse läbimaalitusega on see ühisosa Martini ja Parise vahel, millele viidata tahan. Ja teisalt Joseph Kosuthi, USA kontseptuaalse kunstniku tekstipõhise „objekti ja tema tähistaja“ piiritletud lõpmatus.

Last but not least – näituse GLOBAALNE/LOKAALNE kõrvalruumides UKM-is on eksponeeritud taaskasutuse teemaline ANNA UUS ELU ekspositsioon. Kaasaegne kunst, sõnaühendi kõikides varjundites ja definitsioone arvestades, pole lõppkokkuvõttes muud kui ideede taas-kasutus (ingl. k. reuse). Me kõik oleme tsitaadid.

5.04.2020

--


Rait Rosin (1981) PROTEKTSIOON, õli, lõuend, 2019

Rait Rosin kuulub kunstnike hulka kes peale Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide bakalaureust mõistis, et ainult rakenduslik haritus värvuste/värvide/maalitehnoloogia või kujutamise/mittekujutamise rindel pole talle kui kunstnikule piisav. Õppinud Tallinna Ülikoolis magistritasandil filosoofiat, lõpetas ta hiljem ka EKA vabade kunstide magistratuuri. Seega, kuuludes vähemuse hulka (kes loevad kaasaegse kunsti ja filosoofia-alast kirjandust ja saavad aru teoreetilistest tekstidest) ei piirdu tema silmaring vaid ajakirjade lappamisega kiirmällu talletuvatest visuaalidest. Rosina uus maal on visuaalselt lahendatud kui vene-aegne, sõjaväe tarbeks maalitud infostend (NB! märk neile, kes hindavad kunstitöid trendi-liistude alusel – selline graafiline uus-asjalik laad on juba mõnda aega in) sisaldades muuhulgas strateegilist informatsiooni kogukondliku elulaadi põhitõdedest – heimatkultuuri laadse arhitektuuriga turvaliste eramajade kolmik (kus naaber tunneb üleaedset) on asetatud anonüümselt kauguses sinetava paljukorruselise suurlinna taustale. „Protektsioon“ on hea näide, kuidas paljutähenduslik ambivalentsus võib kirjeldada nüüdisaegse tsivilisatsiooni põhiprobleeme häirivalt täpselt (nii et võiks kahtlustada kunstnikku selgeltnägemises), ja samas piisavalt üldistavalt – nii et teos võib sama hästi kirjeldada nii viiruse levikut Hiina miljonilinnast turvalisse Euroopa kolkasse, kui markeerida infotehnoloogilisi lahendusi, mille läbi ka viimane kui külake globaalse maailma probleemidesse mässitakse. Rait Rosinal on kui mitte absoluutne, siis vähemalt väga hea kuulmine tsivilisatsioonis/kultuuris/kunstis toimuva suhtes laiemalt, ta ei pea nokkima läbi nämmutatud idee palukesi kuraatori peost. Rosinal on endal head ideed, algusest saadik – kuid kui mõjuvõimsaid sõpru pole ja pugemises algaja, võib karjäär stand-by režhiimile jäädagi. Isepäine mõtlemine pole Eesti kaasaegse kunsti väljal rakendatud mudelis läbilöömiseks parim omadus. Soovitan lugeda artiklit (vt. link allpool) tema visionäärsest näitusest Vaal galeriis, vahetult peale EKA lõpetamist. https://www.postimees.ee/15277…/koik-on-nii-hasti-superhasti

6.04.2020

---


Saskia Järve (1979) KEEGI MEIST EI JÄÄ / NONE OF US WILL REMAIN õli, lõuend, tikand, 2018