EESTI MAALIKUNST AASTATEL 1991-..
1990. AASTAD EESTI MAALIKUNSTIS
1980. aastatel sai lääne kunstimaailmas hoogu juurde debatt “maali surma” üle, mis erineva intensiivsusega lainetena jätkus 21. sajandi algusaastateni, kaotades seejärel aktuaalsuse. Maalikunsti surm jõudis Eesti maalikunstnike teadvusse ja Eesti kunsti kajastavate kriitikute leksikasse kümmekonna-aastase hilinemisega 1990. aastatel.
Kui veel 1970. aastate keskel "sai maalikunsti põhjal otsustada kogu eesti kunsti potentsiaali üle", siis taoline kunstisisene hierarhia oli püsinud 1980. aastate lõpuni. Jätkus ülevaatenäituste tava, maalikunst oli säilitanud oma juhtpositsiooni – see lahknes sügavalt maailma kunstielus parasjagu toimuvast.
Eesti uue, lääneliku kunstimudeli oluliseks katalüsaatoriks oli Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (SKKE) loomine Avatud Eesti Fondi juures 1992. aastal, mille eesmärgiks oli luua võimalused suhtluseks rahvusvahelise kunstieluga ning toetada materiaalselt projekte, mis on eeskätt seotud uute tehnoloogiate ja nende kasutamisega kunstis.
Eesti maalikunstnikele mõjus šokina, et maalikunsti hakati ühtäkki käsitlema stagnaaja kunstina, maalikunst "omandas imago kui kõige vanameelse, konservatiivse ja aegunu käsitlus".
Maalikunstnike Liidu aastapreemianäituse (Eesti Rahvusraamatukogu, 1994) arutelul kõlas kriitikutest žüriiliikmete arvamus, et maalikunst "peab väga intensiivselt otsima õigustamise teid" ja "ta peab kindlasti ennast tõestama".
1994. aasta kevadel Maalikunstnike Liidu tollase esimehe Paul Alliku kokkukutsutud kriitikute ja kunstnike kõnekoosolekul Eesti Kunstimuuseumis esitas maalikunstnik Lembit Sarapuu oma legendaarse küsimuse "Kas ma võin edasi maalida või ei?".
Taoline maalikunsti meediumina tõestamise nõue pingestas Eesti kunstiväljal õhustikku, seda enam, et uued arengud kunstis toimusid piiratud ressursside tingimustes. Maalikunstnik ja kirjanik Toomas Vint osales 1995. aastal SKKE 3. aastanäitusel "Biotoopia" projektiga, kus ta esitas "mittekunsti kunsti pähe" ning suutis sellega kuraatorid "ära petta".
Selleks inter-distsiplinaarseks projektiks oli installatsioon "Vaikelu", mis koosnes aiapäkapikust, arvutist, mis kuvas teksti manipuleeritavast kunstnikust Toomas Vindist. Hiljem avaldas Vint Kultuurilehes artikli "(Kunsti)teose sünd ja (lühi)elu(lugu)", kus avas oma töö tagamaad ning esitamise põhjused. Vint väitis, et hea maal põlati näituselt ära, kuid vastu võeti näiliste kaasaegse kunsti omadustega töö – "selleks, et osaleda kunstielus, peab ümberrõivastuma, panema endale selga sobimatud riidehilbud".[5] See on üks näide, kuidas maalikunstnikud end uues situatsioonis tundsid.
1994. aastal võttis Riigikogu vastu seaduse Eesti Kultuurkapitali taastamise kohta. Kultuurkapitali küllaltki hästi tasakaalustatud tegevus finantseeris kunstiprojekte seinast-seina, meediume eelistamata. Maalikunstnikud tajusid stabiilsust, sest vajasid eksistentsiks mingitki garantiid.
1996. aastaks kujunenud maalikunsti seisu võtab kunstikriitik Ants Juske kokku sõnadega: "Tänaseks võib öelda, et eesti kunsti mudeli uuenemine on jõudnud lõpule: nõukogudeaegne kunstiliikide hierarhia (maal, graafika, skulptuur, tarbekunst jne) on kadunud, rahvakunstniku nomenklatuur pjedestaalilt tõugatud ning uued institutsioonid paigas". Oma graafilises skeemis "Eesti kunst kui kihiline tort" paigutas Ants Juske maalikunsti madalaimale kihile.
Kui kunstikriitiku Eha Komissarovi sõnul "kunstnikud võitlevad maalikunsti nimel kõigi oma vahenditega", siis järgnenud aastad seda ka tõestasid.
1990. aastate lõpu poole toimusid ulatuslikud maalinäitused, millega asus maalikunst ennast uues kunstisituatsioonis määratlema.
Selline maalikunsti forsseeritud presenteerimine oli tollases kunstisituatsioonis kunstimaastikul tasakaalu saavutamiseks vajalik. Maalinäitusi organiseerinud Eesti Maalikunstnike Liidu juhatuse taktika oli kutsuda näitusi kureerima kriitikud, sundides neid seeläbi uues kunstisituatsioonis maalikunstiga suhestama – Ants Juske, Eha Komissarov, Johannes Saar, Harry Liivrand, Heie Treier olid maali aastanäituste kureerimisega tegevad.
Näitus "Konfrontatsioonid/kokkulepped" Tallinnas (1997; üldkoordinaator Jaan Elken, Eesti Maalikunstnike Liidu tollane juht) toimus paralleelselt Tallinna kõigis tähtsamates näitusesaalides: Tallinna Kunstihoones, Rotermanni soolalaos, Kunstihoone galeriis, Tallinna Linnagaleriis, Raatuse galeriis.
Sellest kujunes Eesti uue maalikunsti suurim väljapanek, mis näitas eesti maali erinevaid hoiakuid ja suundi. Harry Liivrand nimetas sündmust "maalipalavikuks" ja Mari Sobolev "kuumalaineks maalikunstis".
Näitusega kaasnes teooriakonverents, kus käsitleti Eesti maalikunsti aktuaalseid probleeme. Näitusega samaaegselt ilmus Eesti Maalikunstnike Liidu kataloog "101. Eesti Maalikunstnike Liit 1997".
Näitustekobara "Maal'98" põhiekspositsioon "Maali sõna" oli koondatud EKM Rotermanni soolalao näitusesaali (kontseptsioon Harry Liivrand, koostaja Heie Treier).
Soolalao keldrisaalis esitas oma koostatud valiku kunstnik Tiina Tammetalu deviisi all "Maalikunstnik – püha lobiseja, räägime meestest", mis pakkus soolist vaatenurka maalikunstile.
Vaal Galeriis oli "Maal'98" alaprojektina väljas kunstnik Kaido Ole koostatud ja kujundatud "Maalitud reaalsus – aktuaalne anakronism", mis analüüsis maali kui jutustust uute meediumite – foto, televisiooni ja video ajastul.
Raatuse galeriisse oli kunstiteadlane Mai Levin koondanud traditsioonidele ja endale kindlaks jäänud kunstnike viimase aja tööd nimetuse all "Traditsionalistid eesti maalikunstis". Selline kontseptuaalne lähenemine kogu näitusteketi lõikes aitas avada Eesti maalikunsti uusi vaatenurki.
Kolmas maali suurnäitus "Maal'99" toimus Tallinna Kunstihoones ja EKM Rotermanni soolalao näitusesaalis.
Eha Komissarovi kureeritud "Maal'99" põhiekspositsioon Tallinna Kunstihoones lähtus märksõnadest "identiteet" ja "uued identiteedid", mis tõi esile antud ajahetkel valitsevaid mõjutusi ja jõugruppe maalikunstis.
Ants Juske "Uus ja vana narratsioon" toimus EKM Rotermanni soolalao näitusesaalis. Näitus püüdis ühendada maalilisust, figuratiivsust ja narratiivsust erinevates kunstiliikides.
2000. aastal korraldas Eesti Kunstnike Liit aastanäituse, millega taastati vahepeal katkenud ülevaatenäituste tava.
Suurnäitus pealkirjaga "Eesti kunst. Eesti võimalused" toimus Tallinna ja Tartu erinevates näitusepaikades:
"Dé jà vu" Tallinna Kunstihoones (kuraatoriks 1990. aastate maalipoleemikas osalenud Toomas Vint),
"Naturalism" Kunstihoone galeriis (kuraator Peeter Allik) ja
"Aids kultuuris. Immuniteedi kadumine kunstis" EKM Rotermanni soolalao näitusesaalis (kuraator Johannes Saar).
Tartu Kunstimajas ja sealses Monumentaalgaleriis toimus näitus "Eneseksjäämine. Väiksed rollimängud XXI sajandiks" (kuraator Reet Varblane).
Nii 2000. aasta näituse, aga ka järgnevate EKL-i üldnäituste ekspositsioonid olid valdavalt maalikesksed.
21. SAJANDI ALGUS EESTI MAALIKUNSTIS
Uuel aastatuhandel jätkas Eesti Maalikunstnike Liit üldnäituste korraldamist, kuigi maalikunsti meediumina kehtestamine oli kaotanud mõneti oma aktuaalsuse, jätkus ka debatt maalikunsti üle.
2004. aastal toimus Tallinna Kunstihoones Eesti Maalikunstnike Liidu korraldatud aktsioon/näitus "Ich bin ein Maler" (kuraator Jaan Elken), mille käigus maalisid näitusest osavõtjad nelja päeva vältel tahvelmaali formaadis pildid otse seinale – kunstihoone seinu kattis eelnevalt põrandast laeni, otse seinale kleebitud ja seinavärviga üle värvitud kleep-kile. Osales 32 kunstnikku 34 taiesega. Näituse lõppedes puhastati galerii seinad kunstist, see tähendab ajaliselt justkui piiramatu säilivusega maalikunstile oli simulaakrumi läbi loodud ajaliselt piiratud kunstivormi tunnused. Näitus uuris eelkõige maalikunsti retseptsiooni küsimust. Sündmust dokumenteerib kataloog ja Rein Raamatu videodokumentatsioon maalimise protsessist, videodokumentatsioon oli eksponeeritud näituse visiitkaardina.
2005. aastal toimus Tallinna Kunstihoones rahvusvaheline maalinäitus "Maalimine keelatud. No Painting" (kuraator Anders Härm). Näituse eesmärgiks oli "leida erinevaid maalipõhiseid autoripositsioone kaasaegse kunsti väljal, mitte aga teha maalinäitust".
Jaan Elken on kirjeldanud, et 21. sajandi eesti kaasaegne stilistiliste reegliteta maalikunst on muutunud oma väljendustes vabaks, kasutades ja interpreteerides eelneva kogemust mänguliselt ja kompleksivabalt.
Jaan Elken