Kirjutab MERLE LUHAÄÄR
Eesti Maalikunstnike Liidu näitus „Naine. Asenduskeha“ Tartu Nooruse galeriis kuni 22. X. Kuraatorid Tiiu Rebane ja Leila Lükko.
Kui psühhoanalüüsi teooriates on tähelepanu all mehe kastreerimise lapsepõlvehirm, siis Nooruse galerii näitusel on keskne naiste hirm jääda kinni väikekodanlikkusesse.
Repro: autor Katrin Piile, detail seeriast "Roosasse pistetud"
Läbi ajaloo on mehed mingil seletamatul põhjusel nautinud naiseks kehastumist – kas siis enda lõbustamiseks, vajadusest oma feminiinse küljega lähedasemaks saada või on tegu sajanditepikkuse karnevaliga igikestva hirmu maha surumiseks. Naiskunstnikud pole aga meheks ümberkehastumise vastu märkimisväärset huvi üles näidanud. Näitusel „Naine. Asenduskeha“ otsitakse eesti naise enesepilti ning jälgitakse naise fantaasiat kui loovat jõudu. Vastukaaluks sajanditepikkusele mehe pilgule kunstis vaatavad kunstnikud naist naise pilguga. „Freudist alates ja lähtuvalt psühholoogias postuleeritust ei eksisteeri hingelistes sfäärides midagi suvalist ega põhjendamatut,“ seisab kuraatorite Leila Lükko ja Tiiu Rebase avatekstis.
Valulik enesepeegeldus. „Naine. Asenduskeha“ on suures osas valulik eneserefleksioon. Kui psühhoanalüütikute, eelkõige Freudi ja Lacani teooriast on tuttav dominantse sugupoole (meessoo) kastreerimise lapsepõlvehirm, siis nõrgub selle näituse töödest läbi hirm jääda kinni väikekodanlikkuse magus-mõrusse kärbsepaberisse. Kas oleme ikka piisavalt head naised, et olla naised? Või äkki on keegi (mees?) meist ka selles osas parem? Lisaks naiseks olemise valule ja ilule on paljudes töödes märgata ka tugevat eneseirooniat. Kuidas paistab üks naisena sündinud kööginurgas maaliv kunstnik drag queen’ide filigraanselt valitud make-up’i ja sukatriipude taustal?
Tundub, et ajal, mil kunst on justkui meessoolt näpsatud loorber, kannavad naised seda siiski kahtlevalt, justkui kartes, et ehivad end võõraste sulgedega. Kahtlus ongi keskne mõiste, mis näituse naiskunstnikke ühendab. Ja kui järele mõelda, siis pole see üldsegi halb. Vastandudes meeskunstniku liigsele enesekindlusele võib kahtlus viia naiskunstniku teelt küll kõrvale, kuid kahtluses peitub ka uutele jahimaadele pürgivat jõudu. Näota naistes peitub Lola Tehveri, Pille Ernesaksa, Siiri Jürise, Elo-Mai Mäe, Johanna Mudisti, Maria Sidljarevitši ja teiste osalejate töödes ka osundus naiste nähtamatule positsioonile kunstiajaloos. Usaldamatus maailma ja tihti iseendagi vastu on justkui pant, et ei astuta (meeste) varem sissetallatud jalajälgedesse. Katsetamine on meetod, mida XXI sajandi naiskunstnik kahtlemata valdab. Ent ka kõige produktiivsematel rännakutel tuntakse aeg-ajalt, et ollakse kadunud või eksinud. Kuid kas pole kaotsiminek mitte tingimuseks, et end (uuesti) leida?
Freudi arvates on häbitunne naise identiteedi omadus par excellence, mis on põhjustatud genitaalide defitsiidist. Anni Liina Metsa „Melanhoolias“ kujutatud püstolgenitaalidega passiiv-agressiivne paljaste säärte ja ketsidega tüdruk näib seda kinnitavat. Seksuaalne agressioon maalil mõjub figuratiivse vaikeluna ning tekitab paralleeli tee äärde hirmutunde tekitamiseks jäetud tühja politseiautoga, mis on hoolimata sümboolsusest passiivne.
„Melanhoolia“ autor Anni Liina Mets on oma maali tagamaad kommenteerinud järgmiselt: „[—] takerdun tihti depressiooni ja otsisin motiive, kuidas seda tõepäraselt kujutada. Jõudsin pildini pooleldi läbi juhuse ja pooleldi läbi vestluste toetavate sõpradega. Minu jaoks kujutab melanhoolia ärevust ja tardumust samaaegselt. Enesesabotaaži pidevast hirmust endale nii öelda jalga tulistada ja samas võtmata midagi selle vastu ette (jalad diivanile üles visatud). Negatiivsete emotsioonide ja mõtete iseennast toitev ring. Maali võib käsitleda autoportreelisena, näitamata nägu ennast, kuna depressiooni on nagunii lihtne suvalise naeratusega varjata.“
Roosasse värvipotti kastetud naine Katrin Piile triptühhonis viib tagasi paradiisiaeda ja tõmbab peale Aadama ja Eeva ning William Telli legendi paralleele ka nüüdisaegse Apple’iga. Merle Luhaäär
Kütt ja õun. Egiptuse surnute jumalast Anubisest inspireeritud maalikunstniku ja graafiku Kalli Kalde loom-naine on metsik ja vaba kui pistrik. Või on maalis „Vaikus enne jahti“ kujutatud ehk hoopiski naiskunstniku mehelik alter ego, justnagu Rrose Sélavy oli Marcel Duchampi naiselik alter ego?
Kunstniku mõlemad maalid kannavad endas hulga kunstiajaloolisi vihjeid ning esmapilgul madalmaade maalikunsti tumedate toonidega eristuv „Kütid“ on otsene austusavaldus itaalia renessansiajastu maalikunstnikule Leonardo da Vincile („Daam hermeliiniga“, 1489–1490).
Kunstnik on maininud oma maalide värvitoonide seost looduse ja aastaaegadega: „Ilmade jahenedes tekib soojuse igatsus.“ Kalli Kalde lisab, et näitusel eksponeeritud maalidele sai ta inspiratsiooni, kui luges Mia Kankimäki raamatut „Naised, kellest ma öösiti mõtlen“. Kankimäki kirjeldab isepäiseid minevikunaisi, kes ei lasknud end heidutada ühiskonna reeglitest ja ootusest. Kalli Kalde naise persoon on kunsti- ja kultuuriajalooline kollaaž, ühtaegu kütt ja kütitav.
Naine Mall Nukke lateksivahustel, fotodena näivatel maalidel „Positsioon I“ ja „Positsioon II“ tundub tugev ja isepäine, aga viibib kummaliselt keerulistes asendites. Esmalt paneb imetlema, kuidas ta küll sellised poosid on suutnud sisse võtta, siis aga tekib küsimus: miks?
Mall Nukke selgitab oma maalide tagamaad: „[—] inimesed teevad sageli endale ise raamid, kuhu hädavaevu ära mahuvad. Positsiooni saavutamine ametiredelil on sageli Pandora laegas [—] tundub, nagu said, mida soovisid. Kuid kas tasus soovida? Positsiooni saavutada üritavad naised minu maalidel on ebamugavas ja väljapääsmatus olukorras. Raamidesse surutud. Kontrolli all, nende enda tahtest.“
Kordustega ja sissetallatud mustritega palistatud Karin Strohmi „Iga pühapäeva häda“ juures on midagi äratuntavalt popilikku: Pariisi (Peterburi) Julia-rõdud, Pet Shop Boysi muusikavideote sebrad ja pühapäevased dressed to impress inimesed. Kunstnik on öelnud, et see maal peegeldab argipäeva lõputust ja lõputut pühapäeva igatsust. See on midagi, mille sisse stepihundilikult tahaks saada, et siis sealt välja pääseda. Tsiteerides kunstniku samanimelist luuletust: „Iga pühapäevane häda / Igatsus diivanite järele elutoas. / Tolmuste lambivarjude ja valguse sõõride järele / hämarduvates õhtutes. / Tagurlikkuse ja kindlate veendumuste, / Korrapäraste kõneainete järele / ruutudeks jagatud aknaklaaside … / Umbsel suveõhtul akna avamata jättes, / jäädes kümblema ühes tolmuosakestega, / tähendab jättes end kümblema enese surnud osakestega! / Mida muud igatsus on?“
Roosasse värvipotti kastetud naine Katrin Piile triptühhonis viib tagasi paradiisiaeda ja tõmbab peale Aadama ja Eeva ning William Telli legendi paralleele ka nüüdisaegse Apple’iga. „Kas naisekeha ja inimkeha üldse pole mitte diskursuse-eelsed ja soo mõiste ei teki alles diskursuse sees?“ küsib Ameerika kriitilise mõtlemisega kunstiteadlane Kaja Silverman.1 Sümboliseerides seksuaalset võrgutamist on õuna sümboolika väga vana, minnes tagasi vanakreeka jumala Dionysoseni, kes õuntega jumalanna Aphrodite armastust võita üritas. Aadama ja Eeva õuna söömisest ajendatud paradiisiaiast väljaheitmine tähistab kursi muutust ja uue etapi algust. Õun on ka Belgia sürrealistliku maalikunstniku René Magritte’i kunstikeele keskseid sümboleid. Kas (mehe) noolt, õun peas, ootav naisefiguur on objektistatud ohver, olles pelgalt „õuna ornament“?
Naiskunstnik on olemas. Olesja Katšanovskaja-Mündi töid vaadates tekib tunne, et miski varem maalitu on kinni kaetud. Lähemal vaatlusel selgub aga, et tegu on vastupidise olukorraga: kunstnik on püüdnud maalilt skalpelli ja lahustite abil maha kraapida valget unustusekihti ja taastada oma lugu. Kas unustuse valge kiht tekkis mälestuste teadlikul mahasurumisel, kui üritati kehastuda kellekski teiseks, s.t iseenda asenduskehaks?
Lõpetuseks tulen ringiga tagasi esimese maali juurde, mille detailiga sai lugu alustatud. Katrin Valgemäe kergelt groteskse pinup’iga „Köök“, mis mulle meenutab millegipärast Eduard Wiiralti 1932. aasta vasegravüüri „Põrgu“ ja ka Richard Hamiltoni 1956. aasta kollaaži „Just see, mis teeb tänased kodud nii omapärasteks, nii veetlevateks“ („Just what is it that makes today’s homes so different, so appealing?“). Kui pärin kunstnikult, kust maali idee alguse sai, selgub, et köök on koht, kus väikese lapsega kodus olev naiskunstnik oma aega koduste toimetuste ja lapse eest hoolitsemise kõrval ka maalimisega sisustab. „Kööki“ iseloomustav hamiltonlik argipäevasatiir on palistatud Wiiralti groteskiga. Koduperenaise kollane leopardisukkadest väljakasvav rihmking akrobaatiliselt püüdmas laualt libisenud pitsi, pudel baariletil sildiga „Male Tears“ ehk „Mehe pisarad“, Facebookist tuttavad naeratavad heatahtlikud kollased emotikonid, köögiriiulil säravad purgikesed kirjaga „Aspirin“ ja „Addict“ ehk „Sõltlane“ (Dior?), Chaneli mustrilised salaamivorstid ning kapiuksel nukralt alla rippuv köögirätik meenutamas rännakutel naiskunstnikule kontrastse suurte tähtedega kirjaga ainsat tõde, mida ta ealeski ei tohi unustada: „You are not lost“ ehk „Sa ei ole kadunud“.
Kuigi naiste väärtustamine kunstiskeenel on kahtlemata tõusuteel ja USA naiskunstnike muuseum (National Museum of Women in the Arts) andmetel on 51 protsenti praegustest visuaalkunstnikest naised, kinnitatakse hiljutises 2019. aasta uuringus, et Ameerika kaheksateistkümnes prominentseimas kunstimuuseumis esindatud 10 000 kunstnikust on tervelt 87 protsenti meessoost. Kui vaadelda Ühendkuningriigis näitusel esinevaid ja galeriide esindatud kunstnikke, pole olukord sealgi naiskunstnikele soodus. Pealinnas Londonis esindab tervelt 78 protsenti galeriidest rohkem mees- kui naiskunstnikke ja vaid viis protsenti esindab mees- ja naiskunstnikke võrdselt.2
1 Kaja Silverman, History, Figuration and Female Subjectivity in „Tess of the d’Urbervilles“. – Ajakirjas NOVEL: A Forum on Fiction. Köide 18, nr 1 (sügis 1984), lk 5–28.
2 https://www.tate.org.uk/art/tate-exchange/women-in-art