Hecuba päralt. Intervjuu kunstnik Angela Soop`iga

Foto: Krista Käsper

Kadrioru galeriis on kuni 16. maini näha ülevaadet maalikunstnik Kaili-Angela Konno, alias Angela Soop`i loomingust, mis haarab ja vaatleb ühtse tervikuna keskkonda, inimest, kultuuri ja sõda. Galerii esitleb näitusega “Hecuba päralt” autorit, kes ühena vähestest on aastaid süvenenud kunstikesksete lahenduste otsimisse inimese ja keskkonna vahelises vastuolus .

EKA maali haridusega kunstnikuna on Angela Soop tänaseks loobunud klassikalistest maalikunstniku töövahenditest, väljunud tarbimise kontseptsioonist ning asendanud eelmainitu taaskasutusega; luues kestvusperfomansina jätkuvaid, monumentaalseid, taju metamorfoose põhjustavaid aja- ja kohaspetsiifilisi teoseid.

Kadrioru galerii esitab autorile mõned küsimused selgitamaks, mis on autori jaoks maaliuuenduslikkuse tõukejõuks ja kuidas sünnivad ökosemiootilist ideeraamistikku kandvad, ühtaegu poeetilised ning monumentaalsed teosed.

—

Oled üks vähestest autoritest, keda tean, kes on käsitlemas sõda ehk et oled kunstnik, kelle loomingut ja nime saavad tuleviku põlvkonnad nimetada mõeldes kultuuri seisukohtadele aastal 2026 sõja poolt loodavale reaalsusele. Kuidas, millal, tungis sõda sinu, kui kunstniku ellu ja kuidas sa loova autorina seda asja lahendad?

Angela Soop: Enne 2019 aastat tekkis raskus ja hirm, millel ei olnud seletust. Aegamisi, aga järjekindlalt süvenes irratsionaalne õõv. Enda rahustamiseks hakkasin mõttes heiskama vanadele lagunenud majadele rahulippe. Mingi hetk jõudsin ka päris lippude õmblemiseni. Sel ajal teravnes minu jaoks sõja ja rahu teema, mõtlesin ja lugesin sellest ja püüdsin aru saada inimeses endas toimuvatest konfliktidest ja seisunditest. Kuna teema paisus nii suureks, siis tuli otsus teha neljaosaline selleteemaliste isiknäituste seeria.

Pärast esimest näitust läks ühiskond epideemia tõttu pausile. Mina käisin üksildastes paikades ja heiskasin vanadele majadele Rahulippe. Aktsioon kestis edasi läbi isiknäituste seeria, kuigi juba hoopis uues maailmas. Maailmas, kus oli alanud täiemahuline sõda.

Reaalne muutus tekitas suure maailmavaatelise kokkuvarisemise. Peaaegu võimatuna tundus edasi tegeleda nii näitustega kui üldse mingi loominguga. Pikapeale sain siiski aru, et mul ei ole muud “keelt”, kui visuaalne ja seda kasutades saan eelkõige ise üldse kuidagi hingata ja olla. Muud vahendit mul toimetulemiseks ei olnud. Seega-jätkasin näituste seeriaga. Igal järgneval aastal toimus erinevas Eesti linnas näituse järgmine osa. Viimane oli Narvas NARTis, kus asupaik muutis kogu väljapaneku oluliselt teravamaks ja haavatavamaks. Tegelikult nelja isikunäitusega teema ei lõppenud, kuna praegune olukord läheb kahjuks üha hullemaks.

Sari Sõda ja Rahu; Kadrioru galeriisse on loodud otsetkui just antud teemasse kuuluv uus installatsioon, räägi sellest konkreetsest teoste kompositsioonist palun lähemalt.

Foto: Tiiu Rebane

Kadrioru galerii aatriumis on kolm teost- ”Taevatrepp”, “Maa(l) ja tema aeg” ning “Taevased tütred”. Kaks viimast on loodud kohaspetsiifiliselt ja kolmas uuendatud ja kohandatud galerii mõõtudele.

Vaipmaal “Maa(l) ja tema aeg” on justkui jämedakoeline müüdi sünd, kus keskmes on pahaks läinud munakollase värvi muna, mis asetseb tükeldatud ristil. Teoses on koos nii ülevaade kui seestvaade. Ühes ajahetkes on muutumine, kulumine, aga ka jäämine ja olemine.

“Taevased tütred” on valminud vahetult enne näitust ja kantud hiljuti toimunud sündmustest. Teos on pühendusega Iraani tütarlastekooli tabanud “eksitusele”. Suure hulga erinevas vanuses väga noorte inimeste hukkumine on mõistusevastane. Tekkinud kurbuse kogust ei osanud muud moodi katta, kui suure surilinaga, kus iga hukkunule on pühitsetud haua koht.

Oled intervjuus Margot Kasele (“Rahulippude valgel. Looridel pole voodripoolt”, 2023) öelnud: “Poliitilise olukorra pingestatus laeb sõnad viimse piirini, nende kasutamine muutub mingitel tingimustel eluohtlikuks.” Kas kunsti keel on vabam kui sõnad? Kas kunst ütleb enamat kui alfabeedil põhinevad sõnad; ja kas kunst saab vaidlevaid või vaenutsevaid osapooli mõjutada?

Kunsti keel on kavalam, võimalusterohkem, mõjusam. On muidugi väga otseseid visuaalseid sõnumeid, mis ei jäta eriti tõlgendusruumi ja on seega ohtlikumad. Universaalse keelena toimib kunst sõna üleselt.

Mis puudutab vastanduvaid osapooli, siis kunsti kaudu saab konflikti palju mõjutada.

Käsitled loomingus enamus inimesi puudutavaid nähtusi (sõda, rahu, kasv jne.), oled analüütiline kunstnik, kes mõttega jõuab kas siis üksüheste või abstrahheerivate lahendusteni (N. rahulipud, fragmentaarsed fotojäädvustused jne.). Kus on Sinu jaoks selles tööprotsessis vaataja? Kas Sul on tema suhtes ootusi või on Sul ettekujutusi, milline on Su kunsti ja vaataja kontakt?

Foto: Tiiu Rebane

Vaatajale otseselt ootusi ei ole, on eeldus, et ta tuleb ja vaatab. Vaataja teeb asendamatuks asjaolu, et ta on selle paljundaja, mida ta vaatab. Selleks tuleblihtsalt kohale tulla ja viibida mõnda aega vaadata ja kogeda.

Mõned teosed vajavad vaatajat, et edasi kesta, mõned teosed eksisteerivad ilma igasuguse paljundamiseta. st vaajatavabalt. Rahulipud on sellised. Need olid mõeldud ilma vaatajata olema oma kohal ja levitama või lehvima rahu. Need ei olnud mõeldud vaatamiseks vaid olemiseks. Nagu Tiibeti palvelipud, mis palvetavad ilma palvetajata.

Aga kohaspetsiifiliste teostega ruumis olen nii palju vaatajale mõelnud, et kuidas muuta tema vaatajakogemust ainuomaseks. st et tal oleks valik. Tema otsustest sõltub, mida ta näeb ja mis järjekorras.

Isikunäitus “Hecuba päralt” Kadrioru galeriis hõlmab peaaegu kogu Su loometeed, mis algas peale EKA maalieriala lõpetamist 1999. aastal. 2016 muutsid sa kardinaalselt loometehnikat, su teosed muutusid mõõtmetelt monumentaalseteks ning nende mõju ruumi või oma ümbrust transformeerivaks. Milline oli algne idee sellise tehnilise muudatuse taga?

Ühel hetkel jõudsin oma tegemistega nii kaugele, et ei saanud-tahtnud enam samamoodi jätkata. Vastumeelne oli osta värve, tellida raame, leida ruume, kus maalida ja kus hiljem maale hoida. Kogu materiaalne pool muutus koormavaks ja mõtlesin, et kas lõpetan või leian mingi muu mooduse, kuidas edasi minna.

Kas on võimalik olla jätkusuutlik ja “võtta vähe ruumi”. See tähendab nt teha monumentaalseid teoseid, aga neid transportida ja hoiustada võimalikult minimaalsetes mõõtmetes. Või kuidas saaks kasutada värve neid juurde ostmata.

Hakkasin otsima võimalusi kokkuhoiuks igas etapis. Pidasin silmas ja otsisin variante, kuidas võimalikult palju kasutada juba olemasolevaid ressursse, mitte toita tootlikkust.

Samuti mittemateriaalse poole pealt vabastada ennast vaatajast, ostjast, endast. Eks need lahendused olid poolikud, aga ikkagi hakkasin vaikselt liikuma suunas, kus minu jaoks kunsti tegemine ei oleks piiratus vaid vastupidi.

Maalidest, mis on loodud enne 2016, kandub vaatajani orientaalse kulgemise vaimu; üksindus ja tühjus koos ruumis liikumise vabadusega neis on otsekui märkmed rahu ning vaimse kirkuse tarvilikest tingimustest. Kas nendest maalidest on saanud ajaloopildid, mis dokumenteerivad mineviku reaalsust või on kulgemine alati apoliitiline ning sisemine nähtus?

Varasemad maalid on sisemised otsingud ja täiesti apoliitilised.

Kas kunstnik peab olema paindlik, et kunstnikuna ellu jääda? Meid ümbritseb funktsionaalne, pragmaatiline, täiustuv ja kasvav ühiskond, mis ei ole aga suutnud mudeldada nähtust “vabakutseline kunstnik”. Ei ole suutnud luua kunstnike ümber ja kaitseks töötavat taristut. Kas sul on ellujäämissoovitusi klassikalistele kunstnikele, arvestades asjaolu, et kunst on sageli maitseasi?

Minul ei ole loomeinimstele ellujäämise juhendit, kuna iga “juhtum” on ainulaadne ja isiklikust elust tingitud. Olin vabakutseline umbes 15 aastat ja sain aru, et see tähendab peaaegu olla asotsiaal. Mingil hetkel oled nii vabakutseline, et ei pea ega saa midagi teha. Irooniliselt võiks öelda, et kutse on nii vaba, et saad ja võid vastata igale kutsele. Võtad vastu töid, millest ei ole aimugi. Mõne puhul selgub, et tuleb hästi välja, mõnedega saad hakkama, mõni hakkab isegi meeldima. Mõnede puhul üritad mittemäletamist. Ja siis ühel hetkel teed kõiki neid funktsionaalseid ja praktilisi asju, mis siis justkui aitaks sul olla vabakutseline kunstnik. Aga siis juhtub hoopis, et ei ole jäänud ei aega ega vaba energiat. Proovid pressida oma loomingu tegemist kõikide toimingute vahele, aga siis on sellel alati hind (tervis, suhted, kiirustamine, jne). Paindlikkus tuleb, jah, üldjuhul kasuks, et ellu jääda.

Räägi palun käesoleva näituse nimetusest “Hecuba päralt”. Selles kohtuvad ajastuteülesed tsitaadid ja siin on Sinu loodud nihe Hamleti monoloogi; mis veel ja miks Hecuba?

Näitusel on koos teosed erinevatest ajajärkudest ja erinevad loomise viisid, otsisin ühendavat kombinatsiooni, mis jätaks ruumi mõtetele. Vabalt ja lihtsalt võiks vastata küsimusele, et “Miks sa seda ikka veel teed? “Hecuba pärast””. Aga veel laiem pind järgneb, kui vastata “Olen Hecuba päralt”. Kes on Hecuba, et tema pärast nutta või tema päralt olla, selle võiks nüüd jätta igaühele edasisteks mõtisklusteks.

Küsitles: Tiiu Rebane / Kadrioru galerii /EML

Näitus "Hecuba päralt" galerii kodulehel: https://www.maal.ee/hecuba