FUTU MUHU 2021- KOHALIK AINE 05.07.—11.07.2021 EKL Muhu Kunstitalu kunstifestival-loomeseminar „Futu Muhu — Kohalik Aine“ - pühendatud paikkonna loomulike ressursside rakendusvõimaluste uurimisele.
MAAL
Maalikunstnikud pühendavad oma töö Muhu pastoraalse elu-olu kujutamisele.
Futu Muhu pastoraalimaalijad on:
Karl-Kristjan Nagel (EML) s.1977 a. Tallinnas. 1984-1995 õppis Tallinna Reaalkoolis, misjärel astus
Kunstiakadeemiasse, kus lõpetas maali eriala 1999 a-l. Algsed maalitehnilised oskused omandas vanaisalt
(Kalju Nagel), loodusmaali praktikate käigus. Isalt (Lemming Nagel) on päritud puhtama värvikäsitluse ning
metafüüsilise ruumitunnetused. Eesti Kunstnike Liidu ja Maalikunstnike Liidu liige alates 2011/2015 a.
Viimaste aastate suveperioodil seotud EKL Muhu A.I. Kunstiresidentuuri tööga. Muidu elab ja töötab
Tallinnas.
Mall Nukke (EML) s.1964. On loonud popkunsti sugemetega maale, kollaaže ja installatsioone.
Ta tõusis esile 1990. aastate alguses, suhestudes oma teostes tärkava Eesti popkultuuriga. Tema varajased kollaažid ühendavad erinevaid kultuuritekste ja loovad uudseid tegelaskujusid, kelle eeskujuks on tuntud artistid ja ühiskonnategelased. Alates 2000. aastatest on kunstniku loomingu keskmes fotomontaažid ja õigeusu ikoonikunsti motiividest inspireeritud segatehnikas teosed.
Mall Nukke töid on KUMU, Tartu Kunstimuuseumi, Rauma Linnamuuseumi (Soome), Viinistu Kunstimuuseumi ja OÜ Sadolini (Eesti) kunstikogus, Vexi Salmi kunstikogus (Soome) ning Nef Galeriis (Kiiev, Ukraina).
Anniki Kari (EML) s. 1962 Kunstnik, kunstiõpetaja.
“Inimese kujutamine on mind juba kunstikoolist saati rohkem köitnud kui näiteks maastiku maalimine. Kui varem olen teinud õlimaalitehnikas realistlikke portreesid, siis nüüdseks olen aru saanud, et joonistamine huvitab mind maalimisest palju enam. Kui aga inimese nägu, juuksed ja käed valmis, siis edasine nikerdamine jalgade ja taustaks olevate esemete kallal mulle enam palju ei paku. Ühel hetkel küsisin endalt, miks ma siis selle nikerdamisega üldse tegelema pean, kui see mulle ei istu. Pigem võtan ülejäänud pildipinna täitmist kui huvitava kompositsiooniülesande lahendamist: vaatan, kuhu tuleb jooneke, kuhu värvilaik.”
Eve Kruuse s. 1959 Lõpetas Eesti Kunstiakadeemia täiendõpe klassikalise maali eriala (1997)
Kruuse käsitleb oma maalidel üksikindiviidi suhestumist ühiskonnaga, loodusega, teise inimesega, inimese käitumist looduse, see tähendab enda suhtes. Ole seal, kus sa hetkel oled. Kasuta oma meeli. Vaata! Ainult vaata, ära tõlgenda. Märka valgust, värve, tekstuuri, tunneta ruumi, kuula hääli. Ära hinda neid. Peamiselt maalib ta õli- ja akrüülvärvidega lõuendile, Viimasel ajal teeb katsetusi, kombineerides enda pildistatud fotosid akrüüliga.
Ulvi Oro (EML) s.1971 Tallinnas. Elab ja töötab Paides. Ta on lõpetanud Tallinna Kunstikooli (1987) ja Kaunase Tehnoloogia Ülikooli Nahatoodete konstrueerimise ja modelleerimise erialal (1994). Viimase viie aasta jooksul on esinenud mitmel Eesti Maalikunstnike Liidu ja Tartu kunsti aastanäitusel. Samuti osalenud erinevatel kuraatornäitustel Pärnus ja Tallinnas ning võtnud osa kunstirühmituse „Vedelik“ ülevaatenäitustest.
Eesmärgiga elavdada natukene ka kohalikku kunstielu Järvamaal, asutas Kesk-Eesti Kunstnike Liidu (koos Margus Tiitsmaaga, 2020).
Andrus Joonas (EML) s.1970 Andrus Joonas on performans-, installatsiooni- ja maalikunstnik. Ta alustas oma kunstnikuteed 1995. aastal monumentaalse maanteenäitustega, mis tõstis ta esile kui Art bruti harrastava kunstniku. Ta on tuntud Aledoia lillemaalide seeriate, Kollase Huntmehe maalide ja performansite järgi.
Margus Tiitsma (EML) s. 1963, tuntud ka Sorgena, kunstnikutee on olnud pikk ja värvikas. Nõukaajal õppis ta peda kunstiosakonnas, töötas kaubamaja akende kujundajana ja tegi Saue tammikus salaja performance’eid. ERKIsse teda ei võetud, kuna Sorge mõttemaailm väljus igas mõttes standarditest ega mahtunud traditsioonilise kunstihariduse raamesse. Seejärel suundus ta tööle Pärnu Sütevaka kooli kunstiosakonda, mille tulemusena tekkis lõppkokkuvõttes Nongrata koolkond ja nn Edela-Eesti anarhism kui kunstistiil. Rahutule hingele oli aga sellest veel vähe: ta astus kunstiakadeemia magistrantuuri, vaatamata sellele, et sama hästi võiks ta oma kogemustega olla seal ka õppejõud.
Tiitsmaa on olnud huvitav nii performance-kunstniku kui maalijana ning nende vahel on tema puhul ilmne seos. Kui maalides ei ole ka otsest viidet mingile konkreetsele performance’ile, siis võib selle vabalt sinna juurde mõtelda
Tiiu Rebane (EML) s. 1970 Tallinnas. Tiiu Rebase loomingu peateemad on ruum, loodus, inimene, dokumentalism ja futurism. On kureerinud mitmeid suuremaid kunstiprojekte, festivale (on Futu Muhu asutaja) ja näitusi. On teinud koostööd autoritega nagu Karl-Kristjan Nageli, Aleksei Mostievi, Jimi Tenori jpt .
Aastast 2014 töötab ta Eesti Kunstnike Liidu Muhu Kunstiresidentuuri projektijuhi ja kuraatorina.
2018 aastast tegutseb Eesti Maalikunstnike Liidu esimehena.
Kristjan Sisa: Kui vaadata hoolikalt mõnd paari tuhande aasta vanust kivikirvest või bumerangi, oleme sunnitud tõdema, et ka meie kauged esivanemad on ühendanud nii funktsionaalsuse kui ka esteetilisuse. Miks siis muidu on kivikirve pind teinekord hoolikalt lihvitud, võime märgata isegi sama vormikeelt, mis kaasaegsete tarbeesemete kujunduses.
Juba aegade algusest peale on inimesed loonud esemeid ja kooslusi nii, et väljanägemine mõju avaldaks. Pärimuslikes kultuurides rõhutavad riietus ja maalingud, et mina olen see. See tähendab: olen pärit nende seast, olen sellisest paigast, kannan seda kultuuritraditsiooni... See on signaaliks, et kandja kuulub teatud tervikusse, on selle harmooniline osa.
Ent inimene tunnetab samamoodi ka tänapäeva kujunduskunsti, tajub seoseid identiteedi, moraali ja esteetikaga, kuid saab sageli ka petetud täidab ju kogu kujundus tihti vaid eduka müügimehe rolli
Kujunduskunsti mõju on 21. sajandil küll endine, ent selle põhimõte võib olla rakendatud tarbimisühiskonna vankri ette, mille aina pöörasem kiirus toidab kujunduskunsti moraalset langust ja arutumat kasutamist.
Meie esivanemad, kes elasid pärimuslikus kultuuriruumis, oskasid väga täpselt arvestada ettekujutatava maailmaruumiga nii, et olla sellega võrdväärne partner.
On paradoksaalne, et nüüd, kui me teame Maa kohta peaaegu kõike, pöörame elukeskkonnale kui tervikule üha vähem tähelepanu.
Traditsiooniliste ornamentide ja mustrite roll on kanda kohaspetsiifilist informatsiooni lokaalse kultuuriruumi siseselt, olla pärimuslikus kultuuriruumis infokandja rollis. Tänapäeva tootekujundus on täitmas sedasama ülesannet, ainult et järgmise astme suurusjärgus. Kuna kultuuriline ja esemeline läbikäimine, et mitte öelda võitlus on vägagi aktiivne, täidab disain üleilmses mastaabis maailmavaate kehtestaja ja levitaja rolli.
Laiemat poolehoidu leiavad seejuures tooted, mis on esteetikalt mõistetavad ka emotsionaalsel tasandil. Mille maailmavaateline omapära on paigutatud abstraktsesse ja kultuuriruumide piire ületavasse kujunduskeelde, mida on võimalik mõista erinevate kultuuriruumide esindajatel, kuid mis kannab siiski päritulopaiga maailmanägemist.
Sellised esemed saavad kanda lokaalset identiteeti, mis ongi nende loomise mõte ja levimise edu, ent need peavad olema vastuvõetavad ka inimestele, kes ei ole kursis kohaspetsiifilise informatsiooniga. Järelikult kannab tänapäevane hea disaintoode lokaalse elukorralduse väljendust üldinimlikkuseni puhastatud kujul.
Sellist toodet on vaja ennekõike meile endile, et teadvustaksime võistlevate disainihiidude kõrval võimalust ja õigust kujundada enestele sobiv ja ainuomane keskkond, vastasel korral kujundatakse meie kultuuriruum võõrapärasega. Tuleb pakkuda lahendusi, mis oleksid ainusobilikud just selle keskkonna jaoks. Seda ei suuda luua ükski teine disainistuudio mujal maailmas.
Et osaleda aktiivselt ja võrdväärselt kaasaegses kujundustegevuses, tuleb toetuda teatavale kultuurikihile. Meie positsioon seisab siin kõikuval alusel, sest omamaise disaini vallas tehtut pole Eestis piisavalt teadvustatud.
Pean silmas eelkõige tööstusdisaini, sest, nagu mainitud, on tööstuse arenguga kujunduskunsti väljund ja kuju oluliselt muutunud. Nimetan mõned näited: Lutheri mööblivabriku toodang, maailma esimene kompaktkaamera Minox, Ilmarise, Dvigateli ja Volta siinkujundatud toodang.
Pärast sõda: Tartu autokatseremonditehase valmistatud kaubaautod ja bussid, Estonia vormelid, Estonia klaverid, Norma turvavööd ja mänguasjad, Visu suusad, paadid (Optimist), Salvo ja Vasara tooted, Estoplast, Standard, Tegur, Tarbeklaas, Keraamikatehas, lisaks tooteloome aastaist 1991-2006.
Sellise kogemustepagasi teadvustamine lubaks meil tunda end kindlamalt kui praegu. Põhjuseks, miks me pole seda teinud, on disainipedagoogika süstematiseerimata tegevus ja info ebapiisav levik.
Kujunduskunst või disain eelistan kasutada rohkem esimest sõna kuulub vaieldamatult loominguliste tegevuste hulka, ent eristub selgesti teistest loovtegevustest sest see on looja, keskkonna ja ühiskonna kolmepoolne leping. Kujunduskunsti juures väljendub loovus sageli leidlikkusena siduda lokaalesteetiline maailmavaade funktsionaalse ja üldinimliku väljundiga.
Seevastu kujutava kunsti roll ja positsioon ühiskonnas on väljendada sõltumatust, ühiskonnakriitilisust, aga samuti sakraalsust. Kujutav kunst pretendeerib uudse informatsiooni edastamisele, ka püsiväärtuste säilitamisele. Kujutava kunsti seisukohalt ei ole tähtis niivõrd lokaalse identiteedi esindamine, kuivõrd loovisiku ainulaadne maailmanägemine ja selle väljendus. Kui kujundav ja kujutav kunst segunevad, võib langeda kummagi kvaliteet.
Siin võiks näiteks tuua aeg-ajalt Eesti disainiklassikaks nimetatud «Vana Tooma» lambi, mis kannab endas disaini vaid sedavõrd, kuivõrd ta on funktsionaalne, tema välimus kannab ülijutustavat, puhastamata kohaspetsiifilist sõnumit, mis on mõistetav ainult selle jutustuse tundjatele.
Kujunduskunst oma toimivas väljenduses pretendeerib inimesega suhestumisele emotsionaalsel tasandil, milles väljendub kõige paremini looja taotluslik emotsionaalne hoiak. Igasugune jutustav ja märgiline informatsioon on disainis vahetut emotsionaalset sidet eksitav, sest sellega tuuakse objekti tajumisel sisse teine, st teadlik tasand.
Siin ongi põnev tõdeda, et disain on teadlik tegevus emotsionaalse tasandi korrastamiseks ja mõjutamiseks, kujutav kunst on aga emotsionaalne tegevus teadvuse korrale kutsumiseks ja mõjutamiseks.
«Vana Tooma» lambi paigutaksin seega suveniiride hulka, mille juures meenub Tallinna külastanud inimesele tänav, mida mööda sai jalutatud, müüja, kellelt lamp sai ostetud, tükike Tallinna ajalugu, paemüürid, võibolla too sügispäev
See on vahend, kuidas talletada kogemust. Et suhestuda teatud kultuuriruumi maailmanägemisega, tuleb inimesel kogeda eset, mis on kavandatud nii, et iga selle eseme ruutmillimeeter kannab emotsionaalset informatsiooni. Sõltumata, kas sellel on midagi äratuntavat kujutatud või sellele midagi kirjutatud.
Ometi tunneb inimene, et see puudutab tema emotsionaalset maailmataju. Sellise toote looja peab olema aus, sest kahemõttelisus paistab välja ka tulemusest.
Disaini strateegiline roll on peale lokaalse identiteedi kandmise ka majandusliku sõltumatuse tugevdamises. Pikema aruteluta on selge, et Eesti ei saa majanduslikku sõltumatust tagada pelgalt allhangete ja vahendustegevuse kaudu. Samuti poleks meil mõtet soovida kolossaalseid tootmismahtusid ja käibeid nõuab see ju omakorda lisatööjõu sissevoolu ja seda me ju ometi ei soovi.
Eesti potentsiaal seisneb loovisikute arvukuses: kujundavate ja kujutavate kunstnike, teadlaste, tootearendajate jne seas. Seda suunda toetab ka teaduspõhise majanduse kontseptsioon. See on valdkond, kus on ülim aeg hakata kaasa rääkima ka kujundajatel, sest Eesti teadus on maailmatasemel, kuid sageli ilma väärilise vormita.