top of page
Search

Sirp:


„Pinna all“ on Eesti, Leedu ja Soome kunstnike ühisnäitus, kus eristub kaks ökoloogiat ja keskkonna­problemaatikat puudutavat mõtteviisi, millel ei ole väga tugevat kokkupuutepinda.

31.01.2025


Pindpinevuse eraldav jõud

Näitus „Pinna all. Keskkonna ideoloogiad“ Arsi projektiruumis kuni 8. II. Näituse kuraatorid Satu Kalliokuusi, Eeva Muona, Evelina Januškaitė ja Tiiu Rebane. Osalevad kunstnikud Teemu Mäki, Jaakko Autio, Alexander Salvesen, Sara Pathirane ja Laura Pietiläinen, Gytis Arošius, Sinaima Kontautė, Emilija Noreikaitė, Karolina Ūla Valentaitė, Angela Soop, Jane Remm ja Marta Konovalov, Grisli Soppe-Kahar, Lilian Mosolainen, Johanna Mudist, Pille Ernesaks, Veiko Klemmer. Näituse on korraldanud Eesti Maalikunstnike Liit koostöös Helsingi Kunstnike Liidu ja galerii Arkaga (Leedu Kunstnike Liit).

Üldiselt ma ei arva, et näituse pealkirjast oleks vaja teha suurt numbrit – see võib sobida ja võib ka mitte sobida ning palju rohkem kaalub terviklik kogemus, mille inimene näituselt kaasa saab. Aga ma märkan, et pöördun sellest näitusest mõeldes pidevalt tagasi selle pealkirja juurde ja iga kord on mul tunne, et pealkiri näitust ei tabanud. Ma ütlen endale „ja mis siis“, aga olen varsti pealkirja juures jälle tagasi – et nagu ei klapi ikkagi.

Märkan endas sellega seoses teatavat rahulolematust. Selline tunne on natuke vastuoluline, kuna mu meelest on kunstniku katsed saada loodusest paremini aru või ka lihtsalt püüded luua sildu pääsemaks antropotsentrilisest suletusest välja, teiste olendite juurde, igati põhjendatud. Seda isegi sõltumatult ekspositsiooni läbitöötatuse, teadlikkuse või mõjuvuse tasemest. Kunstiga suhestumisel ei ole see muidugi mõistlikuks peetav praktika, sest kunstiväljal ollakse harjunud jagama asju headeks ja halbadeks, aga loodusega seostuva kunstiga kohtumiseks näib vajalik mingi uue strateegia väljakujundamine – inimese probleemid loodusesse asetumisel on praeguseks juba liiga suured, väärtushierarhiatega mõõtmine ei tundu selles valdkonnas enam päris mõttekas.

Kuid näitusesaalis hakkavad mingid skaalad ikkagi tööle. Näiteks tõuseb paratamatult esile teoste sisemise kokkukuuluvuse küsimus. „Pinna all“ on rühmanäitus (nagu ka mitmed teised möödunud poolaasta jooksul toimunud looduseteemalised näitused) ja paratamatult tekivad võrdlused nende väljapanekutega. Kas sellel näitusel eksponeeritud teosed moodustavad terviku, sõltumata teemade haralisusest? Ja kui ei moodusta, siis kas see mittemoodustumine on ka kuidagi väljendusjõuline?

„Pinna all“ eristus selgelt kaks poolt. Omavahel erinevatesse väljendus­kategooriatesse kuuluvate teoste samas ruumis paiknemine ei takista küll kuidagi nende vaatamist ega ka neile keskendumist, kuid üldisemat tervikut neist kahest poolest mu meelest siiski kokku ei tulnud. Ilmselt oleks aidanud tugevam kuraatoripositsioon – selge, et kui otsustatakse teha rühmanäitus, siis ei pruugi tööd alati olla ideaalses kooskõlas ning see võib selguda liiga hilja. Aga mulle tundub siiski, et tulemus oleks olnud mõjuvam, kui Jane Remmi ja Marta Konovalovi tööd oleksid olnud temaatiline kese (mingis mõttes ongi) ning nende ümber oleks saanud koondada loodusele keskendatud teosed, kus näha samblikud, seened, erinevad veed ja võib-olla ehk ka peegeldused.

Seevastu teosed, kus on keskne eneseväljendus ja kunstnikupositsioon, oleksid saanud moodustada omaette mingi teise mõttelise ruumi ja leida teistsuguse kontakti vaatajaga. Sellesse rühma võinuksid kuuluda videod (Emilija Noreikaitė, Sara Pathirane ja Laura Pietiläinen), Teemu Mäki aktsioonid, maalid (Johanna Mudist, Veiko Klemmer, Lilian Mosolainen, Grisli Soppe-Kahar, Gytis Arošius) ja kangad (Angela Soop, Pille Ernesaks). Selles grupis on loodus muudetud kujundiks, mida esitatakse inimese kujutamispositsioonilt. Võib-olla näib, et olen suurema osa näitusest näituselt välja tõstnud. Ja nii see ongi: need teosed sobivad probleemideta omavahel kokku, Remmil ja Konovalovil on aga hoopis teine meetod. Nende teostes mõjub loodus sellena, mis ta on – midagi võõrast, millest peab kõigepealt püüdma aru saada. Ei saa kunagi eeldada, et see käib kuidagi lihtsalt, isegi kui rakendada aastatuhandeid lihvimisel olnud lihtsat ja praktikapõhist looduse keskel elamise tunnetust.

Õigupoolest ei toimeta peaaegu miski sellel näitusel väga pinna all. Kõige sügavamal „pinna all“ on Jaakko Autio teose „Peegel“ kõlar, mis mängib veekogu andmete põhjal „Läänemere laineid“ (tõsi küll, kasutamata selleks akordioni). Muidugi suudaks iga kunstnik ära põhjendada, miks tema teosel on vägagi pinnaaluseid tähendusi, aga ma ei pea sellega nõus olema. Jätan endale õiguse sulatada kokku bioloogi ja kunstiteadlase tunnetuse. Nii jääb mulle selle näituse pinnaalust pinget väheks.

Mida ma üldse mõtlen selle all? Ma otsiksin pinnaalusust looduse raskesti loetavusest ja varjusolekust. Liikumisest kuhugi, kuhu inimene inimkujul ei saagi pääseda, kuhu saab minna ainult nt sambliku või seeneniidistikuna. Millestki, mida saab tajuda ainult mingite taktiilsete ja keemiliste kogemuste abil, milles inimkõne on peatunud. Need on muidugi ainult juhuslikud näited. Iga­tahes ei piisa sambliku või seene kõige üldisemate printsiipide tühipaljast kirjeldamisest, nagu on tehtud näiteks Karolina Ūla Valentaitė kuue-ekraanilises videoinstallatsioonis. Selle teose mõjuvusele ei heidaks ma küll midagi ette, seal on teiste olendite juures viibimise tunnet küll. Lihtsalt see pole realiseerunud pinna all, hoolimata paljudest eluvormidest, kellel on pinnaalusega palju pistmist.

Võimalik, et see näitus oleks olnud terviklikum lihtsalt Jane Remmi ja Marta Konovalovi aiapidamist ja inimese tegutsemismustreid ümber mõtestava näitusena (niimoodi võib muidugi igaüks oma ideaalnäituse konstrueerida, rühmanäitusest kuraatori jumalikult positsioonilt segmente välja tõstes). Samasse komplekti sobinuksid juba mainitud Jaakko Autio merekõlar ja Karolina Ūla Valentaitė samblike ja videote ekspositsioon, aga ka Sinaima Kontautė linakiududesse kootud luud ja Alexander Salveseni vee kogu. Mõnest teisest nurgast vaadates on see ehk meelevaldne jaotus, aga minu arvates jookseb see lõikejoon näitusel üsna teravalt: kes püsib inimeste maailmas ja kes tõepoolest pealispinna all.

Jääb veel keelelise poeetika küsimus kunstinäitusel – milline väljendusregister valida ja mida üldse öelda. Kui tahta olla mõjuv, ei saa sõnaline poeetika olla standardne. Kirjanik ja luuletaja tegelevad selle küsimusega lakkamatult, kunstnikud aga kindlasti mitte sama palju. Kohati oli seda näitusel ka tunda. Poeetika tekkimist võib defineerida tuhandel erineval moel, kuid üks võimalus on eeldus, et väljendusjõuga poeesial võiks olla võime lugejat/kuulajat iga järgmise reaga täielikult üllatada – eelnevast ei tohiks olla lihtne tuletada järgnevat. Selle printsiibiga kunstnikud sageli ei arvesta.

Näitena pean siinkohal kasutama teost, mis mulle tegelikult nii oma esteetika, tehnilise lahenduse kui ka üleüldiselt sisu poolest näitusel kõige enam meeldis ja mille juures ma istusin päris kaua – Jaakko Autio „Peeglit“. Kui juba ollakse kord pannud näitusekülastaja mõtlema liikide väljasuremisele ja kirjeldanud talle loodusteaduslikke andmeid, ei tohiks tekstis ootamatult tulla välja millegi nii ebaveenvaga, nagu „süda tahab ära tunda tõde“. Süda ei otsi tõde – süda pumpab verd. Loodusest arusaamise poole liikuv kunst ei peaks kasutama kujundeid, mis pärinevad laiatarbepoeesiast ja mille esitusregister hajutab andmetele toetuva sõnumi mõjuvust. Tõsi, midagi hullu ei juhtunud, ma panin teksti kinni ja vaatasin pinnavibratsioone edasi. Need olid sama mõjusad kui enne.

Midagi ei juhtunud tegelikult ka näituse terviku kogemisega. Briti ulmekirjanikul China Miéville’il on raamat „Linn ja linn“, kus kaks erinevat linna asetsevad geograafiliselt kohakuti, kuid kuidagi on mõlema linna elanikud õppinud elama nii, et nad teist linna ei näe. Sõltuvalt sellest, kummas linnas ollakse, vastava linna positsioonist ka maailma vaadatakse. See tunduski kõige mõistlikum: algul olin ühel näitusel, pärast teisel. Mõlema pealkiri on „Pinna all“. Need ei sarnane omavahel üldse.


----

LOE LISAKS:

KUNSTNIKUINTERVJUU: Teemu Mäki: kunst on revolutsiooniline jõud https://www.maal.ee/post/teemu-m%C3%A4ki-kunst-on-revolutsiooniline-j%C3%B5ud  ​

​

​

NÄITUS MEEDIAS:

​

Näitus EML kodulehel: https://www.maal.ee/ars25 

KLASSIKARAADIO / Kultuuriministeerium: Kunstiministeerium. Müüripeal ja pinna all (Aleksander Metsamärt ja Tiiu Rebane)https://klassikaraadio.err.ee/1609580288/kunstiministeerium

KUKU Raadio: Neeme Raud ja Vano Allsalu  https://kuku.pleier.ee/podcast/neeme-raud-siin/196807

SIRP: Pindpinevuse eraldav jõud https://www.sirp.ee/pindpinevuse-eraldav-joud/

ERR Kultuur: Galerii: ARS-i kunstilinnakus avati rahvusvaheline ökokriitilise kunsti näitus  https://kultuur.err.ee/1609579315/galerii-ars-i-kunstilinnakus-avati-rahvusvaheline-okokriitilise-kunsti-naitus

SOOME INSTITUUT: EESTI-SOOME-LEEDU ÜHISNÄITUS PINNA ALL. KESKKONNA IDEOLOOGIAD https://finst.ee/fi/event/eesti-soome-leedu-uhisnaitus-pinna-all-keskkonna-ideoloogiad/






 
 
 

Comentários

bottom of page