KUI KAASAEGNE ON KAASAEGNE?

EML kuraatornäitus

Eesti Maalikunstnike Liidu näitus Raplamaa Kaasaegse Kunsti keskuses

12.November-4.detsember 2021

Kuraatorid: Jaan Elken, Mari Roosvalt

 

 

Näitus intrigeerib suhestuma kaasaegsuse ja nüüdisaegsuse kui kõigi maailma provintside mure ja hädaga, Helsinkist Raplani – kas ma olen piisavalt kaasaegne? Miks muidu on ka Raplamaa kunstikeskuse nimetuses sõnaühend „kaasaegne". Vaid New Yorgis pole teemaks kellelegi järgijõudmine. „Kaasaegsus" ega "nüüdisaegsus" pole maailma kunstilinnade jaoks teema – konkurentsitihedates metropolides tehtav ja näidatav kunst on kaasaegne niikuinii, ja nüüdiskunsti jaoks on metropolid parimad areenid. Seega, metropoli „aktsent" pole kunagi lihtsalt aktsent või dialekt, vaid normaalne (ülejäänute jaoks aga peaaegu et normatiivne) kirjakeel.

 

 Teatavasti on lingvistiliselt samavõrra korrektne, kas räägitakse „kaasaegsest kunstist" või „nüüdiskunstist", nendega tähistatav on aga eri seltskondade jaoks oluliselt erinev. „Sirbi" keeletoimetaja Aili Künstleri ja teoreetikute ning praktikute vestlusringides („Sirbi" toimetuses, mõned aastad tagasi) kaardistati terminoloogiline segadus nende mõistete ümber. Selgub, et „kaasaegse" (siis meie kaasaegsete) kunstiväljal tegutsevate osade nüüdiskunstnike jaoks on mõisted võrreldes muusikaelu terminitega, kasutusel täpselt vastupidises tähenduses. Spetsiifiliselt uuendusliku helikeelega  ( ja tõtt-öelda ka mitte väga laiaulatuslikule auditooriumile suunatud) nüüdismuusika tähistab heliloomingu avangardi, nö eesliinil loodut. Visuaalsete kunstide väljal on kõik aga vastupidi – „kaasaegne" peaks sarnaselt heliloomingu jaoks kehtivate keelereeglitega tähistama kogu kaasajal loodud kunsti, kuid Eesti praktikas piiritleb sõna pigem reviire, mis muusikas nüüdismuusikana tuntud. "Kaasaegne" pole sellest loogikast lähtuvalt kogu materjali- ja tehnikapõhiselt liigendatud kunstielu – nii klaasikunsti kui tekstiilikunsti näitused, aga ka ainult maalimeediumile keskenduvad näitused. Viimased, teatavasti ongi eelkõige erialaliitude ellukutsutud tsunftikesksed ülevaatused.

„Kaasaegne" kunstimaailm (siin kasutatud juba kunstimaailma nihkes terminoloogiast johtuvalt) jätab Eesti-suguses väikeriigis kompaktse, hermeetilise, ja väärtuseliselt justkui kinnise klubi mulje.

Kui vaatame skeenet kasvõi rahvusvaheliste kunstimesside või biennaalide praktikast johtuvalt (ja nende formaatide viimaste aastate teemapüstitustest lähtuvalt on nende näiliselt vastandlike maailmade vahel ammuilma täheldatud konvergentsi) on aga just liigirikkus saanud üheks põhitunnuseks – aktuaalsed on nii modernistliku pärandi uustõlgendused, retromeeleoludest kantud võimas püüd aktiveerida kunstinähtusi kogu maailmakunsti laiast pärandist, pluss kokteil arengumaade identiteediotsingute kirjust kavast, kus nö kultuurantropoloogiliste valikute põhjal sõelale jäänud kunstist ammutatud värske veredoping on arrogantselt suunatud metropolide dekadentlikku janu uue järele rahuldama.

 

Euroopa ja euroopalikkusest läbi imbunud kultuurimudeli omaksvõtnuna (ehk truu õpipoisina) oleme maha mänginud oma võimalused millegi eripärasega üllatada. Kui valik saab toimuda kvantitatiivselt umbes sama suure inimrühma hulgast, mis on väiksem kui Euroopa suurlinnade üks linnaosa - siis on meil liigagi hästi läinud. Kui meil ka häid maalikunstnikke alla viie oleks, oleksime ikkagi võidumehed. Aga tõenäosus, et neid on rohkem kui viis, tiivustab ja kohustab.

 

Näitusele on oodatud kunstnikud, kes võiksid pakkumisi tehes juurelda oma kunstnikupositsiooni üle, korraldajad aktsepteerivad ja ootavad näitusele loomingut kunstnikelt, kes on enesekindlad ja vabad, ja töötavad pigem sisemistest impulssidest  lähtuvalt, sest sellistena on nad kunstnikena veenvaimad.

„Mulle tundub" saabki olla ainuke tõsiselt aktsepteeritav hinnang sellisel juhul.

 

Jaan Elken, näituse kuraator / kontseptsiooni_autor

 

20.november 2020

© EESTI MAALIKUNSTNIKE LIIT - ESTONIAN PAINTERS´ASSOCIATION

  • EML Facebook