Kirjutamiskonkurss kõigile kuni 19 aastastele koolinoortele: kirjuta maalikunstist!
Eesti Maalikunstnike Liit pöördub noorte poole üleskutsega uurida Eesti maalikunsti ja teosest kirjutama!
Tekste ootame kui: kuni 1. 05.2023
Kuhu saata: Eesti Maalikunstnike Liidu e-mailile maalikunstnikeliit@gmail.com või sisetage siit: https://www.maal.ee/kirjuta
KUIDAS OSALEDA?
Otsi üles lähim kunstigalerii või -muuseum, või tuttav kunstnik, kes maalib ning leia näituse väljapanekus või kunstniku ateljees või ka veebis üks maal, mis sulle millegipärast kõige rohkem silma jääb.
Vali selline pilt, mis paneb sul mõtted liikuma või mis üllatab või ka näiteks ärritab ja millest oleks just sinul midagi paberile kirja panna.
Nagu ürituse pealkiri ütleb siis ühe maali kohta võiks kirjutada ühe lehekülje kuid võib ka kaks). Ja võib kirjutada mitmest maalist, sest võib-olla on neid huvitavaid ja samas erinevaid maale rohkem kui üks.
Kindlasti kirjuta teksti juurde maali andmed ja oma nimi + vanus, hea oleks maali ka pildistada. Ja siis saada oma tekst Eesti Maalikunstnike Liidu e-mailile maalikunstnikeliit@gmail.com Samuti saab teksti ja foto sisestada otse siit: https://www.maal.ee/kirjuta
Ettevõtmise kuraatorid Ene Jakobi ja Tiiu Rebane ootavad teie tekste vähemalt 1. maini 2023 kuid võite neid meile saata kasvõi kohe.
Tekste avaldame siin FB-s https://www.facebook.com/events/505945067651219/?active_tab=discussion ja Eesti Maalikunstnike Liidu kodulehel : www.maal.ee
2024. aastal teeme tekstidest ja maalidest näituse Kadrioru Galeriis ja kirjastame tekstide põhjal koostatud kunstikataloogi.
SISULINE PÕHJENDUS:
Vanemate inimestena teame me kõik, et teismelisena võib identiteedikriis kiiresti kätte tulla. Hirm elu ees, hirm mitte midagi saavutada, hirm valmistada pettumust on alati teismeliste noorte südamesse tee leidnud. Hull oli see kindlasti koroonakriisi ajal no ja nüüd siis ka sõda.
Lennart Meri tiigrihüpe oli tehtud heade kavatsustega. See ei ole Meri süü, et 15-aastased noored leiavad end nüüd sotsmeedia lõa otsast, kus laigid on olulisemad kui ühe tõelise sõbra tunnustus. Ka see ei ole noorte süü, kui neile räägitakse, et ülim saavutus on ”leiutada ükssarvik” ja olla materiaalselt edukas. Kes palju raha ei teeni, see on loll. Eks me ise, suured inimesed, olemegi seda juttu neile rääkinud.
Aga nüüd seisame me silmitsi suure hulga noortega, kelle eluisu kaob hirmu ees. Hirmu ees ükssarvikut mitte kunagi leiutada. Hirmu ees olla ühiskonnale kasutu, tunnutsamatu. Häbi on olla 15 ja ikka veel mitte miljonär.
Kunstnikud
Laulva revolutsiooni ajal olid kunstnikud ühed äärmiselt olulised inimesed. Mõtlesid teisiti, olid vabaduse poolt. Üks teisitimõtlejast kunstnik on öelnud 2000 alguses intervjuus Ekspressile, et vabadus ei sobi kunstile...
Täna on paljudel väga aktiivse näitusetegevusega kunstnikel elu raske. Nende positsioon ühiskonnas on peale laulvat revolutsiooni mürinal langenud . Kui kümme aastat tagasi võrreldi kunstniku positsiooni Eesti ühiskonnas eksvangi omaga, siis nüüd on see veelgi kehvem. Neil ei ole haigekassat ja nende staazh ei jookse. "Mine tööle!" öledakse neile. "Tee firma!" öledakse neile.
Ometigi... Just nende töö jääb kestma. Nagu kirjandus. Kes meist räägib täna 1920ndate kuulsast kaubamajast või suurtöösturist? Ikka kunstnikest räägime... Me peaksime ka mõtlema sellele, et kõik ei tahagi saada ärimeesteks. Kõik ei taha teha oma firmat. Keegi peab Eesti Vabariigis tegema ka seda, mis jääb igavesti kestma. Ars longa est!
Desiderata
Nii kunstnikud kui noored tunnevad end Eesti ühiskonnas hetkel õnnetutena. Nad usuvad, et neid ei ole vaja. "Sa oled universumi kodanik ja sul on õigus siin olla," ütleb Max Ehrmanni "Desiderata" .
Inimene on õnnetu, kui ta ei tunne end kasulikuna. Kui ta ei tunne, et teda on ühiskonnale vaja.
"Mul on teid kõiki väga vaja. Palune elage," ütles nüüdseks juba lahkunud Peeter Allik.
Juba aasta oleme mõelnud, kuidas teha nii, et noored ja kunstnikud end vajalikena tunneksid? Ja üks lahendus on..
..Kunstist kirjutamine
Tegelikult oleme üllatunud, et Eesti koolides kunstist kirjutama ei pea. Ometigi on sellised lihtsad harjutused väga vajalikud nii tulevastele matemaatikutele, füüsikutele, arstidele kui loometöötajatele. Osata oma mõtteid kunsti kohta väljendada. Miks kirjutatakse ühest joonistusest või maalist? Aga ikka selleks, et end välja kiskuda sotsmeedia suunamudijate mülkast, kus olulised aated on shoppamine ja digiprügi tootmine. Inimese või kunsti väärtust ei saa arvestada ainult rahasse või laikidesse. Kunstist kirjutamine aitab süveneda, aitab loovalt mõelda, midagi juurde lugeda. Kunstist kirjutades ei saa midagi valesti minna, sest kirjutada tuleb just nendest mõtetest, mida uurimise all olev maal noorele pähe toob.
Meile tuleb ka üllatusena, et kunstiteadlased Eestis elavatest elusatest maalikunstnikest väga ei kirjuta. Niisiis oleks viimane aeg pöörduda noorte poole ja paluda neil kirjutada elusate kunstnike maalidest. Claire Martin ütleb, et kunst on nagu koer: tal ei ole kiire , ta on sinu jaoks alati olemas ja tal on suva sellest palju sa teenid. "Kunst on tõde!" ütleb Juhan Maiste.
Kunstist kirjutamine ei nõua palju vahendeid. Kunsti saab vaadata ja vaadelda ka arvuti ees ja kiire digiprügitootmise asemel nõuab maaliteosest kirjutamine aega ja süvenemist. Süvenemine on üks olulisi komponente ka rohepöördes. Kui me rohkem süveneksime ja teeksime paremini asju, mis nõuavad aega, siis jääks meil maailma saastamise jaoks palju üle lihtsalt palju vähem vahendeid. Noor generatsioon muretseb planeedi pärast küll väga...
Elusatele kunstnikele pakuks aga väga huvi see, mida noored mõnest nende maalist arvavad või mida nemad ühes või teises maalis näevad ja tunnevad...
Presidendi kantselei on küll juba eelmisel aastal välja pakkunud näitustest kirjutamise. Samas peab meelde tuletama tõsiasja, et näitusest kui tervikust kirjutamine on noore inimese jaoks päris raske ülesanne. No katsuge ise seda teha, kui ei usu. Aga ühest maalist kirjutamine on vägagi jõukohane harjutus. Formaat "üks maal, üks lehekülg" peaks olema vajalik harjutus kõigile. Lisaks ei oleks tegu mahavisatud ajaga, sest Eesti kunstiajalukku jätaks ta märgi just sellest meie elatud ajast ja elatud tunnetest. Läbi maalikunsti.
----
Kuraatorid: Ene Jakobi / kunstnik (Pariis)
Tiiu Rebane / kunstikorraldaja (EML)
Eesti Maalikunstnike Liit https://www.maal.ee/
Kadrioru Galerii https://www.maal.ee/kadrioru-galerii
Nora Lisett, 8 aastat
"Linnapilt", Olev Mikiver, 1973
Selle pildi on teinud kunstnik Olev Mikiver. See on tehtud ammu, 1973. aastal. Praegu ripub see minu toa seinal.
See pilt meeldib mulle, sest see jutustab loo põnevast linnast. Kui ma seda pilti vaatan, tundub mulle see nii vapustav, et ma sooviksin ise minna sinna pildi sisse. Seal on lõbusad narrid, hobused ja ratsavõistlus, suur purjekas, vahva linnavalvur, ilus kirik, mille torni tipus on kukk. Üks mees ja naine imetlevad ka seda linna nagu minagi. Ma arvan, et nad lähevad varsti seda linna avastama.
Kui ma seda pilti vaatan, siis ma soovin, et saaksin sinna linna minna oma perega. Oleksime nagu turistid mõnel kaugel maal. Või hoopis reisinud ajas tagasi kuningate ja rüütlite juurde. Sellel pildil võivad minu arvates kõik kujutada end kellegi teisena. Ma võiksin olla näiteks printsess. See on tore!