top of page

KUNSTIAJALUGU KOPUTAB NÕUDLIKULT UKSELE

ÜMBERHINDAMISE AEG: Pärnus saab kujutlus tegelikkuseks, arvab Jaan Elken, kui tutvustab Eesti Maalikunstnike liidu aastanäitust Pärnu Uue Kunsti Muuseumis. http://kes-kus.ee/kunstiajalugu-koputab-noudlikult-uksele/

Virtuaalreaalsuse loojatena on maalikunstnikud pioneerid, vähe sellest – sajanditel enne foto- ja filmikujutise leiutamist oli maalitud reaalsus üks vähestest salvestusvõimalustest nähtava maailma dokumenteerimiseks.

Olümpia ja edevuse laat

  1. sajandil elas tormiliselt uuenev ja muutuv maalikunst läbi renessansi ja/või piiride avardumise etapi – realismi/realiteedi kaanoneist ennast vabaks võidelnud maalikunst asus kujustama nii liikumist (futurism), inimese psüühikas toimuvat (abstraktne kunst) kui ka kõikvõimalike visuaalsete hübriidide ja tulevikunägemuste loomist (sürrealism jmt).

  2. aasta septembris, kui mul maalikunstnike aastanäituse koostajana tuli näitusele pealkiri sünteesida, olin just tulnud Veneetsia kunstibiennaalilt (ühe lausega kokku võttes on Veneetsia kunstibiennaal mitteametlikud kujutava kunsti olümpiamängud (aga ka edevuse laat) ning uute trendide ja suunda muutvate moevoolude kinnistamise areen).

Kui Giardini, Veneetsia linnapargis asuva suurnäituse peapaviljoni 2022. aasta fookust püüda ühte lausesse võtta, siis midagi ega kedagi pole unustatud, kogu senine kunstiajalugu on taas omnipresentselt aktuaalne, eriti 20. sajandi modernistlik kogemus.

Taasleiutatud “käsitöö”

Viimase kolme biennaali arenguid summeerides võiks öelda, et kõigepealt taasleiutati (re-invented) “vanamoodne” käsitöö, seda just n-ö kolmanda maailma kunstnike massiivse kaasatuse läbi – mil kõikvõimalike odavate, aga käsitöömahukate/teravmeelsete tekstiili- ja muust materjalist installatsioonid vallutasid endise Arsenale sõjatehase hiigelangaarid.

Juba varem oli kaasaegse kunsti kiivalt normitud tehnikate hulka kaasatud ülevoolavalt barokne, maalitud keraamika ja vormide bakhanaal (2019. aasta Eesti paviljonis esineva Kris Lemsalu ekspositsioon oli kui valatult sünkroonis võitleva feminismi poolt taasavastatud territooriumitega, vrdl Judy Chicago “Dinner Party” (keraamilistest vulva-taldrikutest installatsioon, 1974/1979).

Samal, 2019. aastal võis ka näha, et noorim, tahvelmaalist jälle inspiratsiooni ammutav generatsioon huvitub vormide ja värvide pillerkaaridest ja maalib kohati nagu Pablo Picasso, või et põhinäitusele on välja jõudnud joonistuskrokii laadsed visandiplokid. Ja paralleelselt sellega on fotorealistlik hüperrealism taandunud pigem Hiina jt Aasia maade copy-paste meistrite teemaks ehk biennaali satelliitnäitustele.

Zeitgeist’i tabamisest

Me ei ela ammu enam kultuuriliselt isoleeritud vaakumis, metropolide kunstimaitse on enam-vähem vabatahtlikult kohustuslik kõigile, pean silmas vähegi tõsiseltvõetavaid kunstikultuure – alati leidub ka teisitimõtlejaid ja plaan B-sse uskujaid. Mõnikord võib “mahajäämuse” üritada eeliseks mängida, kuigi enamasti see ei õnnestu, mingi raskesti kirjeldatav ajastu-tunnetus ehk zeitgeist raamistab ja vormistab kõiki inimtegevusi konkreetses aegruumis.

Nii ka Eestis, kus vähemalt Tallinna näitel suudeti maalikeskse kunstipildiga hüvasti jätta juba kümne-viieteistkümne aasta eest – suured maalijate aastanäitused koliti kõigepealt Tartu Kunstimajja ja sealt Pärnu Uue Kunsti muuseumi.

Uuenenud kontseptsiooniga Tallinna Kunstihoone ja kunstnike liidu korraldatud iga-aastane kevadnäitus – mis Kunstihoone näituste valikus on kõige vanamoodsam ja konservatiivsem (aga iga-aastase piletimüügi- ja külastusrekordiga) – ja see ei ole ainult minu arvamus – selle formaadi lähim vaste rahvusvahelises kunstielus on hetkel just uuenenud Veneetsia biennaal. 2022 võis Veneetsias lõplikult tõdeda, et maalikunst on biennaali põhinäitusel domineerivalt esindatud, m.o.t.t.

Maalikunsti ootamatult hea käekäik

2022 oli mingis mõttes ümberhindamiste aasta, mil trende sättivad rahvusvahelised kunstiajakirjad kirendasid restart-teemalistest artiklitest, mis ühel või teisel moel analüüsivad, miks ja kuidas pandeemia muutis konsensust kaasaegse kunsti väljal. Ollakse justkui täiskasvanuikka jõudmas – anno 2023 näeme, et ei lõppenudki ajalugu, pole kuhugi kadunud sõjad ja otsekui vääramatu jõuna liigub planeet Maa enesehävituslikul kliimakatastroofi kursil.

Kord kunstiväljal loodu omandab uues kontekstis hoopis mitmetähenduslikuma kaalu ja mõjub uue kunsti jaheda steriilsuse foonil empaatilisemana. Sotsiaalsete kontekstide varisedes jäävad kunstitööde retseptsioonis domineerima harmoonia ja esteetika reeglid, kunstiajalugu koputab üha nõudlikumalt uksele – omnipresentsus ja ajastute segamine on pigem reegel kui erand.

Tehisintellekt on suuteline kirjutama tekste mistahes teemal, arvutiprogrammid simuleerida kõige erinevamaid maalimaneere ja 3D-printerid ka värvilisest plastmassplögast unikaalsete pintslilöökide väljaprinte tootma, aga just nende arengute kontekstis on kaasaegse maalikunsti käekäik (kui saaksime talt küsida how-do-you-do?) nüüdismaailmas ootamatult hea – I DO, I DO, I DO!

Selle aasta kaleidoskoop


  1. aasta näitusel “Tegelikkus ja kujutlus” on aukohal autorid, kelle kunstiline sõltumatus on veenev ning kelle ainuke ühine joon on “kunstiline veenvus”, usk enda valitud väljendusvahendite kestmisse.

Lilian Mosolaineni (s 1961) “Õnnistegija surm” kannab ambitsioonika draama välja, 2022. aasta suure retrospektiivi kvaliteet ja mastaapsus Kadrioru galeriis oli paljudele üllatuslik, sest kunstnikul polegi enne olnud võimalust oma loomingut nii suures mahus näidata.

Piret Rohusaar (s 1961), kelle vulgaarse aktsendiga vastandvärvustele mängiv koloriit on hipsterimaitsele liialt metsik, toob otsekui ruumiliseks tasakaalustajaks maalipaari ette sama röögatu dekooriga maalitud hiigelvaasid. Ja vaatajatele, st kõigile ülejäänutele tehakse graafiliselt selgeks, kui pöörane võib olla naise ekstaas.

Kairit Orgussaare (s 1970) äärelinnamotiiv on näide sisu ja vormi ühtsusest, elegantselt asjaliku, otsekui riivava pintsliga maalitud suitsev korsten, ümbritsetuna industriaalse rämpsarhitektuuriga, on Ida-Euroopa (ja idaeurooplase) koondportree.

Vanameistrid Uno Roosvalt (s 1941) ja Mari Roosvalt (s 1945) kannavad oma lahtiselt maalitud, abstraktsiooni ja dokumentaalsust siduvates töödes edasi sõnumit nägemisviisidest ja ajastust, kus maalikunstiga professionaalsel tasemel tegelemise lävendiks oli maalitehniline kõrgmeisterlikkus.

Ka Stanislav Antipov (s 1976), Eestis elav udmurdi juurtega kunstnik, kujutab küll Kihnu etnograafilist pärandit, teeb seda aga maalitehnilisel põhjal, mille ta omandas vene traditsioonilist realistlikku maalikooli järgivas Udmurtia rahvusülikoolis.

Mirjam Hinn (s 1990), kes peale Tartu kõrgemat kunstikooli omandas nüüdismaalis kasutatavad signatuursed kompositsioonivõtted Tartu ülikooli maalimagistrantuuris õppides, on praegu üks enim tuntust kogunud Tartu noori kunstnikke.

Tervet näitust pingestavaks kutsutud kunstnikuks on 2023. aastal Marko Mäetamm (s 1965). Kunstniku viis meetrise küljepikkusega lõuendit on pärit uusimast “Maailmalõpu”-sarjast ja siin ületab Mäetamm kõiki oma seniseid minasid ja egosid mitmekordselt. Paheliste potililledena ja inimesi õgiva floorana lahendatud hübriidid (kes pole enam inimesed, aga mitte veel ka taimed) kannavad endas uuema aja digi-uperpallide mentaliteeti – selles maailmas reegleid pole. Inimestel, kes taolisest kunstist lugu võiksid pidada, võiks olla klassikaline kunstilooline põhiharidus (ja kiindumus Beardsley jt joonistusvõlurite loomingusse), teisalt võiksid nad hinnata ka popkunsti kronoloogiat alates “Kollase allveelaeva” animatsioonist kuni teamLabi transformatsioonideni. Kahtlemata paneb Mäetamme uus sari lati vähemalt Veneetsia biennaali tasemele, aga ta ongi ka seal esinenud.

10-st kutsutud Soome kunstnikust (soomlased valis näitusele Satu Kalliokuusi) jääb silma Mika Vesalahti (s 1967), kelle täiuslik abstraktsioon on ühteaegu ka metsa- ja rabapilt, kus iseseisvunud pintslilöögid võtavad kohati krutsifikside sarnaseid poose. Suurepärase koloristina suudab ta ka kontrollida tonaalsuste ampluaad, ilma et liigne sätitus magusaks läheks. Saab olla nüüdisaegne ja toetuda maalitraditsioonile. Selline didaktika on tihti omane õpetajaleiba teenivatele kunstnikele – Mika õpetab kunsti ka Eestis, Viljandis.

Tegelikkus ja kujutlus / Reality and imagination

Eesti maalikunstnike liidu aastanäitus Pärnu UKM-s

8.04.–28.05.2023

Eesti maalikunstnike aastanäitusel esinevad lisaks 70 eesti maalijale ka 10 kutsutud maalikunstnikku Helsingi kunstnike liidust.

57 views0 comments

Recent Posts

See All
bottom of page