Pinna all. Uhutud maastikud
Rahvusvaheline kunstinäitus „Pinna all. Uhutud maastikud.“
29.08.2024 – 29.09.2024, galerii "Arka", Vilnius, Leedu
2023. aastal kutsusid Helsingi Kunstnike Liit ja Eesti Maalikunstnike Liit Arka galeriid koostööle ja liituma rahvusvahelise vahetusprojektiga FINBALT. Loomeliitudest koostööpartneritele muret tekitavate küsimuste käsitlemisel tõsteti esile maa/vesi/õhk temaatika ning toodi päevavalgele kõiki kolme riiki ühendava Läänemere tunnusjooned, sealhulgas merekeskkonna murettekitav olukord. 2023. aasta juunis toimus Helsingis Suomenlinnas HAA galeriis kolme maa kunstnike ühisnäitus Under the Surface.
Arka galeriis on tänavu plaanis projekti jätkata. Phisnäitus uurib täiendavalt looduskeskkonna ja inimese tänase olukorraga seotud küsimusi. Eelmisel näitusel oli kogu tähelepanu suunatud veekeskkonnale ning 2024. aastal täieneb kontseptuaalne motiiv mulla ja metsaga. Näituse koostavad kuraatorid Satu Kalliokuusi (HAA, Soome), Eeva Muona (HAA, Soome), Tiiu Rebane (EML, Eesti) ja Evelina Januškaitė (ARKA, Leedu).
Projekti asjakohasus põhineb looduse kui ruumivormi käsitlemisel. Näitus käsitleb liike ühendava ja liitva, ökoloogilisi väljakutseid kogeva ja elu loova eluslooduse tähendusi. Näitus räägib nähtamatutest seostest ja keskkondadest, mis mitte ainult ei ümbritse meid, vaid vastutavad ka erinevate liikide kooselu eest. Siin vaadeldakse loodust mitte ainult kui meediumi või elupaika, vaid ka omalaadset mälestuste ja kogemuste hoidjat, mis akumuleerib aegade jooksul oma pinna alla palju erinevaid sündmusi, mis paratamatult mõjutavad ökosüsteemi ja meie kõigi tulevikku. Näitus mõtestab ning muudab aktuaalseks looduse ja sotsiaalse inimtegevuse suhte ning nende vahelise lõhe.
Selles projektis osalevate kunstnike peamine koostööülesanne on leida vastutustundlikud viisid töötamaks rahvusvahelises kujutava kunsti keskkonnas ja positiivse suhtumise kujundamine ökoloogilise jätkusuutlikkuse suunas.
---
International art exhibition Under the Surface. Eroded Spacescapes
29.08.2024 – 29.09.2024, gallery “Arka”, Vilnius, Lithuania
In 2023, the Helsinki Artists’ Association and the Estonian Painters’ Association invited Arka Gallery to cooperate and join the international exchange project FINBALT. When considering the issues of concern to the partners, the theme of land/water/air was emphasized, and aspects of the Baltic Sea – which unites all three countries – including its worrisome current state were brought to light. In June 2023, a joint exhibition Under the Surface was held at the HAA gallery in Suomenlinna, Helsinki.
There are plans to continue the project in Arka Gallery. The project will further examine issues related to the natural environment and the current state of the individual. In the previous exhibition, all the attention was focused on the water medium, and in 2024, the conceptual motif will be supplemented with soil and forest. The exhibition is curated by Satu Kalliokuusi, Eeva Muona, Tiiu Rebane and Evelina Januškaitė.
The relevance of the project is based on the consideration of nature as a spatial image. The exhibition is about making the natural surface that connects and brings species together, experiences ecological challenges, and generates life, relevant. The exhibition talks about invisible connections and environments that not only surround us but are also responsible for the coexistence of different species. Here, nature is reconsidered not only as a medium or a habitat but also as a kind of keeper of memory and different experiences of people living next to it, which accumulates many different events and changes under its smooth surface over a long period of time, inevitably affecting the ecosystem and the future of all of us. The exhibition rethinks the issues of experienced and assumed connection with nature and oneself and makes the relationship between nature and social human activity and their divide relevant.
The main collaborative task of the artists participating in this project is to find responsible ways to act in the international visual arts environment and to create a positive attitude towards ecological sustainability. FinBalt: A Cross-Baltic Artistic Dialogue
The Finnish-Estonian initiative FinEst, launched in 2021, has evolved into the dynamic collaboration
known as FinBalt in 2023, following a merger with the Lithuanian Artists' Association and ARKA Gallery.
FinBalt aims to introduce contemporary artists and their work across borders, fostering collaboration
on shared cultural and thematic interests. This initiative seeks to build enduring connections,
facilitating ongoing artistic exchanges through residencies in Estonia, Finland, and Lithuania.
The shared maritime, natural, and socio-political landscapes of Estonia, Finland, and Lithuania form
the backbone of this artistic endeavor. FinBalt delves into the poetic and analytical exploration of
these environments, presenting their narratives to the public.
Estonian Exposition
In the Estonian context, the exhibition somewhat reflects on the heightened environmental
consciousness started during the Soviet era, when ecological preservation became a basis for national
identity and individual autonomy. Today, the exhibition probes the current landscape of ecosemiotics
and ecocriticism, investigating how these critical thoughts manifest in contemporary art.
Ecology, as a symbiosis between the environment and organisms, functions as an all-encompassing
communication system. Within this communicative field, humans are but one part of the whole,
inseparable from the environment. (Jane Remm` installations and painting) Ecocriticism, a discipline
centered on ethics, traces its roots to the Romantic period in Western Europe. In Estonia, this concept
intertwines with the national identity and a deep-seated transcendental connection to nature.
The mid-20th century saw a pivotal shift in art analysis towards societal contexts, with Arnold Hauser
identifying artists as agents of social change. Hauser, drawing on Engels' analysis of Balzac, emphasized
the transformative power of sincere artistic representation. (Katrin Valgemäe paintings and objects)
Cheryll Glotfelty defines ecocriticism as the study of the relationship between the arts and the physical
environment, highlighting its interdisciplinary nature. Ecocriticism's societal impact lies in its ability to
enrich discourse, embedding ecological concerns within public consciousness. The modern
ecosystem's complexity, shaped by scientific, economic, and political forces, challenges the distinction
between observer and observed, necessitating expert assessments for value judgments. (Kai Kaljo
paintings)
Contemporary ecocritical artists, akin to detectives, navigate this intricate landscape through
deductive reasoning and semiotic practices. Art, with its capacity for perceptual and analytical
freedom, remains a progenitor of ecodiscourse, transcending conventional boundaries to explore new
discourses. (Erki Kasemets installation, Veiko Klemmer paintings)
Joseph Beuys exemplified this integration of art and ecological thought, conceptualizing humans as
integral components of large interacting natural systems. Beuys critiqued Western society's
exploitative attitudes and advocated for a separation of economy, politics, and culture, drawing from
Rudolf Steiner's theories. (Vilen Künnapu painting)
Empathic ecocriticism employs synthesis and deconstruction to analyze complex systems creatively.
This approach, inherent in art and philosophy, seeks holistic and deductively consistent solutions to
contemporary challenges.
In summary, ecocritical art is a multifunctional discipline capable of absorbing the entire conceivable
environment and its systems, akin to semiotics. The eco-critical artist emerges as a new type of socially
engaged author, responding to the intricate and life-damaging cultural-historical environment.
Join us in Vilnius at ARKA Gallery for the second iteration of the FinBalt exhibition, where we explore
these compelling themes through the lens of artistry.
Tiiu Rebane
curator
Estonian Painters Association
1. Vilen Künnapu
VILLU IS FLYING
Acrylic on canvas
Circle d = 180 cm
2024 Tulin siia maailma missiooniga aidata inimesi, parandada energiat ja siluda inimkonna üleminekut valguse ajastusse. Minu ema Flora sünnitas mind. Ta oli erak, selgeltnägija ja kanal. Tal oli suur annus aborigeenide verd ja lisaks veel vanaisa baltisaksa sinist verd. Ta kasvas üles New Yorgis, veetis oma nooruse Leningradis ja teistes Venemaa linnades. Kesk- ja vanadus möödusid aga Eestis. Minu isapoolne pererahvas on asjade algataja anne, nad ihkavad alati olla esimesed ja edukad, samas kui emalt olen pärinud sellised tunnused nagu unenäoline vaimne seisund, mis ei hooli eriti millestki, ravitseja oskused, kindlad uhkus ja väärikus. Ka minu vertikaalmõõde pärineb emalt. Horisontaalse dimensiooni eest on hoolitsenud minu abikaasa Liivi, kes on ise planeedienergiaga hästi seotud. Minu kaaslane jumalikus energiapilves on mu poeg August, kes on minu elu ülioluline osa. Samast pilvest paistab pärit olevat ka Augusti poeg Alberto.
Minu elu esimene pool möödus enamiku inimestega sarnases pimeduses. Elasin läbi erinevaid pahesid, vigu ja inimlikke lollusi. 45-aastaselt hakkasin ärkama. Nüüd õpin iga päev rohkem enda ja oma ülesannete kohta. Minu ülesanne on olla inimeste seas õpetaja, kaaslane ja kloun. Ma suunan energiat ja paljud toituvad sellest energiast. Minu maalidel ja majadel on jõud koguda jumalikku vibratsiooni. See energia, ka kosmiline informatsioon koguneb kunstiteostesse ega lahku neist kunagi. Usun, et iga inimene võib põhimõtteliselt olla õnnelik. Pühendumust ja positiivsust täis mõtteviis loob õnneliku elu.
2. Veiko Klemmer
- Brand New World / Päris Uus Ilm, 2024, acrylic and oil on cotton, 210x140 cm
Paar aastat tagasi sattusin ühe näituse asjus kulleriga kaasa sõitma. Muu hulgas läks jutt 90-ndate noorte elutavadele enne internetti, supermarketeid ja kinnisvara gentrifikatsiooni. Reeglina olid lapsed täiesti omapead. Vanemad olid tööl või jommis või psühholoogiliselt katki ja kuna päevasel ajal televisioonist peale seebikate korduste midagi põnevat niikuinii ei tulnud, siis veedeti aega metsatukkades, prügimägedel ja tööstusparkides ringi ekseldes ja isekeskis mänge leiutades. Suurema kamba puhul luurekas, kurikad ja jalgpall, väiksema pundi puhul sõda ja parvetamine. Üksinda olles lihtsalt hulkumine, lõkke ümber torkimine ja kalastamine. Mitte et need kalad kuidagi süüa oleks kõlvanud, aga lihtsalt hasardi pärast.
Muu tavapärase sotsialiseerumise juurde käis ka pättide, pedode ja külahullukeste narrimine või nende eest ära jooksmine. Sõltuvalt kamba suurusest ja meelsusest. Ühesõnaga üpris radikaalne vabakasvatus. Tagantjärgi tarkusena olid siis Eestis rekordmõrvade aastad, aga see noorte igapäevaelu ei puudutanud, sest loeti sellest ainult kriminaalkroonika närvikõdi rubriigist. Pigem juhtus seda, et korra aastas sai keegi varemete otsas turnides luumurru või pöördumatu peapõrutuse.
Siis tulid piirdeaiad ja valvekaamerad, brändiriided, mida ei sündinud enam ära määrida ning häng supermarketites. Nüüdsel ajal on see asendunud pool-kohustuslikus korras ühest huviringist teise jooksmisega ja veebis omavahel meemitsedes.
30 aastaga oleme oleme arenenud maailmale järgi jõudnud. Kui rabelemise-kvaliteedi suhtarvu vaadata, siis mingites osades oleme isegi eriliselt heas seisus. Kelleltki otseseid reparatsioone ja vabandusi nõudmata. Aga huvitaval kombel arenenud maailma sissetulekud ja heaolu ei ole samapalju edasi läinud. Vastupidi – arenenud riikide võlakoormad kasvavad ja dokfilmidest on näha, et alates 80-ndatest siplevad endised tööstus- ja maahariduspiirkonnad üha kasvava sotsiaalse ebavõrdsuse, vaesuse, sõltuvuse, integreerumise jms probleemide sees. Hoolimata sellest, et prügistamine ja ekspluatatsioon toimub endistes kolooniates siiamaani legaalsete varifirmade all edasi. Suurfirmade juhtkondade tegevusmustreid vaadates ei pea pikalt mõtlema, kuhu kogu see lisandväärtus kaob.
Kuna entroopia ja kannibalism on ajaloolised konstandid, siis ülimalt tõenäoliselt avastame isegi ühel hetkel, et peale pikka purjetamist jõuame juba tuttavlikku randa.
- Graduation / Lõpetamine ,2024, acrylic and oil on cotton, 200x140 cm
Ökosüsteemid on põnev ja mitmekihiline teema, aga selle juures tuleb olla ettevaatlik, et mitte sattuda rohepesu järgi lõhnava romantilise müstifikatsiooni lõksu. Jätkusuutlikus on elementaarse hügieeni küsimus, kuid samas on kultuuri peamine funktsioon just looduse eest põgenemine. Loodus ei ole mingi David Attenborough või Fred Jüssi poolt muhedal häälel sisse loetud nunnu lugu pehmetest pesadest ja vahvatest kutsikatest. Loodus on külm, nälg, katk, valutavad liigesed, parasiidid ja pidevas olelusvõitluses lõhkikistud soolikad. Kõik sööb kõike ja kõik kulub. Kultuur on lihtsalt selle looduse õuduste vahele seinte ehitamine. Siis on nende vahel mõnus ja mänguline mõelda, kuidas 'päris ja vanasti' olla oleks. Taaskehastuda peale head söömaaega mingiks ürg-tootemiks ja tunda suurt ühtsust ja puhast õnne-tänutunnet iseenda ja kõigi eelnevate elusolendite hingetõmmete suhtes.
Praktikas elame siiski mõnede kapitalismi ja sotsialismi tunnustega majandussüsteemis. Igal asjal on rahas mõõdetav väärtus ja neid väärtusi saab vahetada vastavalt Maslow vajaduste hierarhiale. Nende vajaduste ülemine ots ja vahetuskurss on suuresti sotsiaalse kokkuleppe küsimus.
Kuna poliitikud ei saa oma sponsorite erihuvide tõttu sotsiaalseid ja regionaalseid kokkuleppeid sisuliselt lahendada, siis trükitakse pööbli närvide rahustamiseks pidevalt raha juurde. Nii et igaühel on valida – kas lasevad inflatsiooniga oma raha ära põletada, matavad selle reaalsusest irdunud aktsiafondidesse või pargivad selle kinnisvarasse, sest hoolimata üldisest sündivuse kahanemisest on tung suurlinnadesse endiselt suur. Tehnoloogiliste muudatuste tõttu on mujal lihtsalt töö otsa saamas.
Selle tulemus on omakorda majutuskriis, kus (reeglina vanemad ja rikkamad) kinnisvara omanikud rendivad oma vara välja noorematele ja vaestematele. St traditsiooniline pensionimaks on läbi pensionifondide transformeerunud igakuiseks üürimakseks, aga selle vahega, et igal sammul on mõne pankuri, maakleri, kindlustuse, fondihalduri, omaniku ja maksuametniku teenuseprotsent vahel. Kasu võrreldes traditsioonilise pensioniga on null, aga nominaalne turumaht on 10 aastaga kasvanud 100%!
Tulemus on selles, et võrreldes aastaga 1980 upuvad ääremaadelt pärit noored üürimaksete, õppelaenu, energiahindade, importtööliste, psühholoogiliste ja meditsiiniliste probleemide ja kõiksugu muude erakorraliste kriiside kätte, sest kodu kui esimene finantsvabaduse seeme ei ole enam kättesaadav. Kui varasematel kordadel on sellele järgnenud rahvarevolutsioonid, siis seekord mitte.
Tehnofeodaalid on meie kõigi ühise ohutuse sildi all relvad kokku kogunud, igale tänavale salakaamera pannud ja igasse taskusse jälitusseadme paigaldanud. Lähiajaloost on küllaga näiteid kui lihtne on sellistes tingimutes igasugune dissidentlus verest tühjaks lasta. Nii et ulbime siis edasi ja loodame, et mitte veel täna.
3. Kai Kaljo
- Lilled/Flowers 1 100x115cm, akrüül ja õli lõuendil/acrylics and oil on canvas, 2022
- Lilled/Flowers 2 100x100cm, akrüül ja õli lõuendil/acrylics and oil on canvas, 2022
- Lilled/Flowers 3 100x100cm, akrüül ja õli lõuendil/acrylics and oil on canvas, 2022
- Lilled/Flowers 4 100x100cm, akrüül ja õli lõuendil/acrylics and oil on canvas, 2023-2024
- Lilled/Flowers 5 100x100cm, akrüül ja õli lõuendil/acrylics and oil on canvas, 2023-2024
Alustasin seda seeriat 2022.aastal. Veebruaris ei suutnud veel alustada, alustasin paar kuud hiljem. See kestab veel.
Augustis 2022 isiknäituse „Hunnik räpaseid kaltse“ saatetekstis kirjutasin:“
Veebruaris 2022 tekitasin oma arvutisse kausta „Plahvatused ja vulkaanid“. Tegelikult oli see olemas juba aasta varem, kui sinna esimese pildi lisasin.
Paari nädala pärast hakati kõrvaltoas äkki inimesi tapma.
Jõudis kohale, et tegelikult on kogu aeg olnud sõda, rahu on ainult vaheaeg sõdade vahel. Elul on sellised reeglid. Sina ei tea sellest midagi.
Mu silmad avanesid, hakkasin korraga ka oma kodu hoopis teise pilguga vaatama: kui palju on siin esemeid, mis kannavad endas meenutust tapmisest ja sõjast: Andrus Johani joonistused, Afganistanist pärit hõbeehted, Kuznetsovi portselanist taldrik, mis mu vanaema tõi kaasa 1918 Peterburist lahkudes, Gustav Suitsu autogrammiga raamat. Isegi maja ise on ehitatud purukspommitatu asemele.
Aprillis tegin esimesed pildid ka, kuigi see algul tundus võimatuna.
Kaks lille: esimene on nagu söestunud laip, mille sees, kõige suuremas veresoones on veel säilinud veidi verd. Töötasin kunagi kohtumeditsiini laboratooriumis, sealt saadud teadmised ujusid nüüd äkki pinnale. Teine lill on akna poole seljaga, kui akna taga plahvatab aatomipomm.
Pildid, mida ma ei teinud, aga mis olid kogu selle aja minu sees, minu ümber: Koer sööb inimest. Inimene sööb koera. Inimkehade tükid, kilekottidesse pakitud laibad, haudadega kaetud lagendikud, ainus, mis sinust järele jääb, on hunnik räpaseid kaltse…“
4.Erki Kasemets
- “LIFE-FILE”
painted milk cartons and similar packages from 1990 to 2023
"Elu-Fail" on pikaajaline eksperiment, mille käigus on värvimiseks kasutatud pakendeid. Aastate jooksul on tekkinud teatud kollektsioon, mille elemendid uutes koosseisudes eksponeerituna loovad ainulaadseid kohaspetsiifilisi variatsioone.
5. Jane Remm
- Käisin Õdri ääres
2020–2023
440 x 320 cm
õli kartongil
"Käisin Õdri" ääres on dokumentaalne maaliinstallatsioon, mis koosneb 720st värviruudust. Selleks, et rõhutada kohalolu ja terviklikkust, kujutan selles teoses keskkonda objektita, multisensoorset looduskogemust tervikuna. Dokumenteerisin kahe aasta jooksul, oktoobrist 2020 kuni oktoobrini 2022, oma metsaskäike Karula rahvuspargis Õdri järve lähistel. Igast käigust on 12 ruutu, mille taga on konkreetne kes või mis metsas. Meie nähtud värvid on teiste liikide jaoks tähenduslikud elutähtsate elupaigaomadustena. Värv võib oleneda varjulisusest, kõduastmest, klorofülli sisaldusest, pinna rõmelisusest, õie avatusest jpm. Iga maali taga on dokumenteeritud jalutuskäigu aeg ja koht ning värvi allikas.
- “Koos naabritega”
2021–2024
Installatsioon koosloomes herilaste, lammaste, mesilaste, Olivia Tilli ja Liina Lehisega, hiirtega, kiilidega ja erinevate taimedega.
Kirjad, joonistused, maalid, Karula lammaste villast vildid vaibad, raamitud leidobjektid.
Selles seerias otsin koostööviise oma mitteinimestest naabritega. Mind huvitavad võimalused mõista ja tõlgendada teiste liikide elukogemust, nendega suhelda ja koos luua. Kuidas oleks sirutada tiivad ja hõljuda puuoksalt maapinna poole? Kuidas oleks tunda linnupesa oma okstel? 2021. aastal hakkasin kirjutama kirju, neile, keda enda kõrval kohtasin: rasvatihasele, musträstale, hiirele, metsvindile, käole, halljänesele, tigudele ja teistele. Kirjadest, mille kaudu uurisin suhtlemisvõimalusi teiste liikidega, kasvasid välja koosloomelised teosed. Kunstnikuna otsin viise, kuidas kaasata teisi liike loovprotsessi ning nende loomingut omakorda võimendada. Olen meelitanud mesilasi vabakujuga kärgi looma, tigudele installatsioone ehitanud ning herilasepesi viltinud. Kasutan teiste liikide teoseid tõlgendades looduslähedasi ja võimalikult kohalikke materjale, nagu lambavilla, savi ning ka võimalikult vähem automatiseeritud tooteahelat.
6. Katrin Valgemäe - "Femme Fiasco," 2024 3 ümmargust maali D: 1 m ja 3 kandikut D: 40 cm Minu elektrifitseeritud maaliseerias "Femme Fiasco", mis sisaldab julgeid värve, liialdatud väljendeid ja aupaklikku huumorit, kus uurin naiste ja loomade sümbioosi kui looduse ja sotsiaalse identiteedi sulandumist. Tuletan endale eelkõige meelde, et oma veidruste, vigade ja keerukusega, mida sageli peetakse "fiaskodeks". Selle asemel seisan silmitsi loodusjõu ja ainulaadse väärtusega, mida tuleb tunnustada, omaks võtta ja tähistada. "Femme Fiasco" kutsub vaatajaid rullnokkareisile läbi rabahiirte ja identiteedi käänuliste radade.