EML aastanäitus meedias, Sirp

Kunstipeituse hooaeg


ANDRI KSENOFONTOV

ARTIKKEL SIRBIS

Maalikunstnike liidu aastanäitus „Globaalne/lokaalne“ Pärnu uue kunsti muuseumis. Kontseptsiooni, saateteksti ja kujunduse autor Jaan Elken.


Viimasel minutil, 12. märtsil, käisin ära Pärnu kunstinäitustel. Pandeemia tõttu on need nüüd mõneks ajaks publiku eest peidus. Coronavirus on globaalne, Pärnu kunstielu aga lokaalne nähtus. Maalikunstike liidu aastanäituse pealkiri ongi „Globaalne/lokaalne“. Kihnu suhtes on Pärnu kontinentaalne ja seetõttu üsna globaalne paik. Globaalse ja lokaalse vahel ei ole selget piiri, üks läheb üle teiseks: üks lokaalne aevastus kattis gloobuse, nagu on seda teinud Andro Kööbi lõuendile köhitud värvipritsmed teoses „Tule taevas appi!“. Kihnu rahvas käib Pärnu uue kunsti muuseumis igal teisel neljapäeval koos. Naised triibulistes seelikutes täitsid ka 12. märtsil fuajee, kus neile mängisid Pärnu Kunstide Maja harfiõpilased Tiinamai Keskpaiga juhendusel. Harfikeelte kõlin kostis eeskojast tühja näitusesaali.


Teadvustatud ja alateadvuslik. Pildid näitusel on kureeritud teema alusel, aga need on paigutatud üksteise kõrvale ka sobivuse, dialoogivõime järgi. Pildid justkui esindaksid autoreid, kes näituse avamisel ringi sumistasid, aga jäid pärast üritust seinte taha edasi suhtlema. Pärnu uue kunsti muuseumi kaks näitust, kaheksas taaskasutusteemaline „Anna uus elu“ ja maalikunstnike „Globaalne/lokaalne“, ei ole paigutatud uksega eraldatud saalidesse, vaid üks läheb sujuvalt üle teiseks. Maalikunstnike liidu näituse Jaan Elkeni pannoomaal „Taevas ja maa“, sisenedes kohe vasakut kätt, on sattunud samale nurgale, mille teises seinas on Erki Kasemetsa „Ajakollektsioon“ taaskasutuse näitusel. Erki Kasemetsa algne töö, mida ta Pärnu näituse taaskasutuses pööritab, kujutab endast liitriseid kartongist piimapakendeid, mis on üle maalitud kalendrikuupäevadeks, kokku 365 kartongkarpi. See seisis tal kastidesse pakituna pööningul. „Üks kastitäis kuupäevapakke oli jäänud läbilaskva katuse alla,“ kirjutab Erki Kasemets, „ning aja jooksul oli 80 pakki jõudnud erinevasse lagunemisastmesse. Aja jäädvustamise katse sai loomuliku käigu – kõikvõimas kaduvik näitas ennast üsna kohe, juba paarikümne aastaga.“

Jaan Elken teeb vahel oma piltidega sama, mida tilkuv vesi Erki Kasemetsa piimapakenditega, ainult et oma stuudios ja palju kiiremini. Ta katab aluspinna akrüülvärvi kihtidega, siis jälle kraabib maha, vahel viskab sisse kõiksugu täitematerjali, roosivarsi, vatimadratseid ja muud, siis kraabib ja värvib taas üle. Ka tema „Taevas ja maa“ on sündinud seesugustest kihistustest, mille kraaped, pintslikarvajäljed ja akrüülvärvis kivistunud tekstiilikiud loovad maastiku maapinna peenfaktuuri. Paar pilti edasi on Mauri Grossi „Ala-teadvus“, mis mõjub kui Jaan Elkeni maapinna suurendus. Jaan Elkeni tööga sarnastes toonides maalitud varjuline kõrte, rohulehtede ja õite tihnik mõjub mustavas üldkoloriidis üllatavalt värviküllasena. Selles pildis ei ole mitte midagi jäetud juhuse hoolde, kõik on läbi maalitud, nagu see klassikalise koolituse puhul käib. Kirjeldatud kolmes töös on väljendusjõudu ja kunstiteose haavatavust, inimlikku püüdlust ja loodusõnnetust.

„Vana hea sümbolistlik lähenemine, kus konkreetne, äratuntav kujund on maalitud üldistusvõimeliseks allegooriaks, toob kokku kirju perekonna loojaid,“ on kirjutatud maalikunstnike näituse pressiteates. „Tunnetame nagu ei kunagi varem, et elame planeedil Maa, kus riigipiirid ei hoia meid enam eemal äärmuslike ilmastikunähtuste mõjust.“ Rõhuasetus on maalikunstnike liidu kui kollektiivi maailma- ja kunstitajul. Näituse korraldajad ei näinud probleemi selles, kas tööd on teemasse või mitte. Nad tahtsid teha pusle etteantud tükkidest – ja ka said selle kokku. Nagu ütlevad iiri kristlased: nad „oskavad kohviõhtut korraldada“ („can organise a bun party“). Kõik kohaletulnud tunnevad rõõmu kohaletoodud küpsetistest ja üksteise seltskonnast. Seltskondlik, kogukonda siduv suhtlus, olgu sellele taustaks kirikupüha või ilmalik sündmus, on teadvustatud tegevus.

Taaskasutuse näitus kasvab üle maalikunstnike liidu väljapanekuks, ühendavad lülid on Erki Kasemetsa „Ajakollektsioon“ … Marie Soosaar Virta

Dialoog, mis algab piltide vahel, jääb pigem alateadvuse valdkonda. Niisugusel kunstinäitusel, kus üks töö tõepoolest kõnetab teist, objektiviseerub Slavoj Žižeki alateadvuse kontseptsioon. Kui näitus allutatakse konventsionaalsele, komisjonide trumlite vahelt läbi tulnud projektikirjeldusele, mida kuraator kasutab kui kubjas töögraafikut, siis ei jää alateadvusele kui sellisele peaaegu mitte mingisugust võimalust ennast avaldada – kõik on sõnadesse pandav sõnum. Ühiskonna alateadvus saab end avaldada ainult vabas kunstielus.

Jaotatud vaimne tegevus. Nüüdisaegsetes kunstiuuringutes on kognitiivteadlane Merlin Donald toonud käibele „jaotatud kognitsiooni“ ehk „jaotatud vaimse tegevuse“ mõiste, kusjuures „kognitsioon“ tähendab siin mis tahes vaimset või ajutegevust, mida saab täpselt kirjeldada. „Jaotatud“ viitab kognitiivteaduse tõdemusele, et kultuuriline looming, loominguline õhkkond, ei seisne ainult aju individuaalsetes võimetes ja saavutustes, vaid kollektiivses kultuurilises suhtluses ja teabevahetuses. Kognitiivteadlased ei ole leidnud ajust nääret, mis eritaks loomingulisi ideid.

Isetut, kollektiivselt teadvustatud infoliikumisele rajatud loomingut pakub publikule järjekindlalt rühmitus Stuudio 22, kelle näitus on Pärnu Linnagalerii endise raekoja ruumides. Lisaks geomeetrilise esteetika harrastamisele puudutavad Stuudio 22 kunstnikud ka psühholoogilist ja kultuurilist sügavust. Nii nagu maalikunstnike liidu väljapaneku Maret Suurmets Kuura „Metsa tulevik“ ja Eva Jänese „Pilvealune“ sobiksid geomeetrilise kunsti näitusele, samamoodi võiksid Jaak Johansoni „Verepildid. Joonistatud keemiaravil jaanuaris 2020“ väljas olla „Globaalse/lokaalse“ hoiatusnäitusel.

Kunstiloomingu haavatavus ja mure maailma käekäigu pärast on teemaks ka Tallinna Kunstihoone näitusel „Lõputa lugu“. Mihkel Ilus on sõna otseses mõttes tagunud molbertid installatsioonideks. Tema molbertipoisist, nagu tikupoisist, inimest nagunii ei saa. Paul Kuimeti film „Materiaalsed aspektid“ käsitleb omaaegset tehnikaimet Kristallpaleed Londonis ja selle retseptsiooni Nikolai Tšernõševski, Fjodor Dostojevski ja Jevgeni Zamjatini tekstides. Nood on tõlgendanud seda niihästi tehnilise progressi utoopia kui ka tuleviku jälgimisühiskonna düstoopia kuulutajana, kus inimestel ei ole end mitte millegi taha varjata. Paul Kuimet toob esile ka Kristallpalee nüüdisaegse retseptsiooni, mille kohaselt oli seesuguseid tehnika­imesid võimalik luua tänu võimsate inglise pankade tagatud kapitalikattele. Kuid maalikunstnike liidu näitusel naerab Silvi Lepparu oma „Pesapuudes I, II“ Eesti majanduselust läbi käinud idee üle metsast kui Eesti krooni kattevarast. Ta on kujutanud pahupidi maha pillatud kroone, mis näevad sedasi välja nagu kännud pärast lageraiet. Kaks pooltüve on jäetud postamentideks Koidula ja Jakobsoni büstile, kehastades meie 100- ja 500-krooniseid rahatähti. Viimastel aastakümnetel on küll loobutud valuuta kattevara ideest, sest ükski valuuta ei vaja kulla alust. Kas raha on majanduse alus või on majandus raha alus? Ju hakkab kunstnikele koitma, et väärtusi loovad nemad, mitte pangad, kes aitavad vaid kaasa väärtuste ringlusele.

Võrrelda ühe näituse töö mõtet teise näituse töö mõttega tähendab tööde võrdlemist ratsionaalses, kunstikriitilises raamistuses. Kui kunstnike eesmärk on luua midagi seniolematut, siis kriitik taandab kunstiteosed juba tuttavatele mõtteskeemidele. Maalikunstnike liidu aastanäitusel toimib aga piltide vahel kontrollimatu vastasmõju, mis ergastab vaataja fantaasiat. Mida head saab niisugusest kontrollimatust vastasmõjust sündida? Mitte midagi niisugust, mida annaks võileiva peale panna. Näiteks võib aga tuua Kihnu naised, kes kuulasid teisel pool näitusesaali seina harfimuusikat. Üks Kihnu naine helistas teisele: „Tule Pärnusse arfi kuulama.“ Teine helistas kolmandale: „Tule Pärnusse arssi kuulama.“ Kolmas küsis: „Kas tuleb ikka naiste arss?“ Nii sündiski telefonimängu nali Kihnu murdes – õhust, väikesaare kogukonnast, jaotatud kognitsioonist.

Vana hea psühhoanalüüs aitab alati. Maalikunstnike liidu aastanäituse kujundus loob rikkalikud võimalused psühhoanalüüsiks. Kaks kõige erksavärvilisemat tööd, Vilen Künnapu „Punane ratsanik“ ja Ivi Arraku „Muutus läheneb“, leidsid teineteise kiiresti ja on ka kokku jäänud: sirge seljaga falloslik ratsanik kõrge sombreeroga ja lõhestatud pilvelaotus kui kosmiline vulva. Ja mis saab olla veel psühhoanalüütilisem kui Einar Vene „Soosambad“, mida vaatleb seisev alasti naisfiguur ja millelt pöörab pilgu kõrvale kükitav alasti meesfiguur? Kuid see maal on ka kõlaakord looduse altarile. Positiivsest psühhoanalüütilisest energiast pulbitseb Enn Tegova „Hammurapi pereseaduse 10 käsku“. Vaatajat kõnetavad kiilkirja tahvlid, jaapani anime ja Joan Miró. Ei oska öelda, kes on siin õnnelikumad, kas laps päikeselises sitskleidis või tema looja. Heameel on ka Sirje Peterseni „Pimeduse varjude“ pärast, mis kõnetab ägemusta plärakat „Hammurapi“ all vasakus nurgas.

Vastasseinast põrnitseb Mati Küti must lumemees „Mustal lumel“: ümmarguses mustas peas kaks miilavat söesilma, täpselt selline kujund, mida Stuudio 22 kunstikaanon käsitleb kosmiliselt ohtliku märgina. Herlet Elvisto „See on ainult mäng XIV. Meie maja põleb endiselt“ kujutab kõige delikaatsemas kunstikeeles halva unenäo ebamäärasuse õudust. Laps, seljaga vaataja poole, vaatab välja kõrgest aknast, kust paistab mingi kuma. Käes hoiab ta millegipärast juuksefööni. Sellesse piltide vestlusringi kuulub ka Karl-Erik Talveti „Prantsuse lahingusoomukid VBCI Saaremaa põllul harjutamas“. Ta on tagasi toonud Oskar Kallise rahvusromantilise äreva värvisümboolika.

… ja Jaan Elkeni pannoomaal „Taevas ja maa“. Jaan Elken

Koloriit on löönud särama kunstnike-abikaasade Tiiu Rebase ja Karl-Kristjan Nageli viimaste aastate töödes. Tiiu Rebase maali Dantet tsiteeriv pealkiri on pikk nagu hooratta käik, kuhu on kätketud tema paradiislikult roheline taimne organism, maalitud värvilise ringi sisse mustade kandiliste purgatooriumi- ja põrguruutude vahele: „Kohalik mets (And I Saw Things That neither He Knows nor Can Say / E vidi cose che ridire ne sa ne puo)“. Harald Rajamets on tõlkinud Dante stroofi „e vidi cose che ridire né sa né può chi di là sù discende“ nii: „ning sääl nägin asju, mida, kes säält ehk naasebki, ei mõista“. Jüri Arrak on näinud „Eluringi varju“, Mari Roosvalt „Langust“, Valeri Vinogradov „Jeruusalemma IV“ ja Anne Parmasto „Kevadist lumememme“. Kui Tiiu Rebane on laenanud Dantelt teejuhi, et minna läbi kohaliku metsa, siis Karl-Kristjan Nagel „Stalkeri“ vendadelt Strugatskitelt ja Andrei Tarkovskilt. Tema maal „Soovide tuba“ kujutab tsoonis ekslejaid nende sihtpunktis. Kuraator Jaan Elken on kirjeldanud tööd kui „altarimaali intensiivsusega maalitud palangulist figuratsiooni“.

Maalikunstnike näituse soovide toaks võib nimetada Rait Rosina „Protektsiooni“. Kui Tiiu Rebane on maalinud ringi sisse metsa, siis Rait Rosin on maalinud ringi sisse sõna „protektsioon“ kolme muldvärvilise agulimajakese korstnasuitsujoonte ühinemiskohta. Eemalt läheneb uus linn Imat Suumannile omases looritatud pastellspektris, kuid jääb kaitsetsooni piiril peatuma. Terendavat renessanslikku arhitektuuri­utoopiat on näitustel alati esindanud ka Tiiu Pallo-Vaik, seekord „Õhtuse valgusega“.

Nagu iga ülevaatenäitus puhul, on ka seekord esitatud lokaalset maalikunsti seinast seina. Kalli Kalde etnograafilisest „Jääloitsust“ ja Uno Roosvaldi „Motiividest ja mõtetest II“, Ashot Jegikjani urbanistliku „Naiseni tõukerattal“, Ivika Luisu akvarellina sulavast akrüül- ja õlimaalist „Põlev maastik“ Mall Nukke „Lateksroosini“, mis annab näitusele pressiteate hinnangul „plastmassiuputusele paheliselt elegantse aktsendi“.

Kui kord juba rääkida loodus- ja tehismaastiku kokkupuute esteetikast, siis on selle mõttesuuna üks vanemaid esindajaid Kristiina Kaasik, kelle töö pealkirjas „Active/Passive“ on kaks kaldkriipsuga eraldatud vastaspoolt nagu näituse pealkirjaski.

Praegusel ajal tajume globaalset kui aktiivset pealetungijat, kelle vastu otsime protektsiooni. Aga kui taas haarata initsiatiiv, kui ise aktiivselt maailmas oma väärtusi ja kultuuri levitada, nagu Kihnu naised Pärnus, siis ainult nii, nagu korda läinud kohviõhtul, kus keegi ei domineeri, vaid kõik sobivad seltskonda.

36 views

© EESTI MAALIKUNSTNIKE LIIT - ESTONIAN PAINTERS´ASSOCIATION

  • EML Facebook