Vestlus maalikunstnikuga- Marju Bormeister
Vestlus Marju Bormeistriga
Kuni 13. novembrini Kadrioru galeriis (Vesivärava 50) avatud iskiknäituse “Meistriks sündinud” autori, maalikunstnik Marju Bormeistri (s. 1945) aastakümneid hõlmav looming moodustab Eesti maalikunstis isikupärase ja järjepideva terviku ning on põhjust rääkida maali kaudu maailma tajuvast kunstnikust.
Bormeister on maalija par excellence – kunstnik, kelle mõtlemine toimub värvi, vormi, valguse ja maalipinna kaudu ning kelle jaoks maalimine näib olevat loomulik, peaaegu sünnipärane olemisviis.
Olete sündinud kunstnike perre ja veetnud suure osa oma elust Tallinna Kunstihoone kunstnike maailmas. Kui palju kujundas see keskkond teie arusaama kunstnikuks olemisest ja millal tekkis tunne, et maalimine on just teie tee?
Marju Bormeister: Kuidas siis nüùd öelda, ma pole kunagi mõelnud, kelleks saan. Elasime hetkele ja see oli meie kõigi elu. Isa (Märt Bormeister) õppejõuna TPI-s ja ERKI-s viis tihti vaikelude maalimiseks üliopilastele meie kodunt kanne, vaase, panne, triikraudasid, õmblusmasinad, ka toole ja riiuleid mordi tarbeks viimaseid ùle värvides. Lisaks tõi keskturult kalu jms värvilist. Terve kodu oli nature morte tärpentiini lõunases kastmes.
Samas käis külas palju kunstnikke, üliõpilasi, arste näitlejaid, kirjanikke. Enamikesse ateljeedesse olin teretulnud; uksed avatud: Aleksander Peek, Siima Śkop, Signe ja Arseni Mölder, Olav Mànni, Enn Roos, ka Lepo Mikko, Alo Hoidre, Voldemar Vàli. Sain proovida akvarelli, graafikat ja savi.
Bormeistri loominguline praktika lähtub nägemisest, tundest ja mängust, mitte kontseptuaalsest programmist või muutuvate kunstivoolude teadlikust rakendamisest. Bormeistri lähtepunkt on maal, mis ei ole vahend millegi muu väljendamiseks, vaid iseseisev tunnetuslik ruum, kus nähtav maailm muutub värviks, rütmiks, faktuuriks ja maaliliseks energiaks. Tema anne ei avaldu üksnes tehnilises meisterlikkuses, vaid eelkõige maalilise mõtlemise loomulikkuses.
Bormeistri loomingu kesksed kujundid: Eesti maastik, loodus, argine elukeskkond, veidrad elusolendid, esemed ja natüürmordid muunduvad maalideks. Äravahetamatult äratuntav motiiv võib Marju käsitluses muutuda peaaegu abstraktseks värvi- ja pinnasündmuseks, kaotamata seejuures sidet kujutatud maailmaga.
Teie loomingus on palju loodust, maastikke, rannamotiive, linde, taimi ja erinevaid pinnastruktuure. Mis teid looduses vaatama ja maalima paneb? Kas otsite motiivist ilu, meeleolu, mälestust või midagi muud?
Marju Bormeister: Kõik suved veetsime ùliõpilaste maalilaagrites Hiiumaal, Kihnus, Muhus// Toilas, Jõhvis, Kohtla Järvel ehk nõutavas tööstusrajooni maalingute laagris. Seal olid koos nii kujutavad kui tarbekunstnikud. Lõputud maalikastidega matkad motiivide otsingul (25-50 kg maalikast). Looduses on kõik värvid: roosa taevas.., maastikud, hommikud, õhtud. Mind võluvad linnud, leian neis paralleele inimestega: arutlevad, ülbitsevad, vaikivad.
Äratuntava ja maalilise pingeväljas, nähtava ja tunnetusliku vahel – avaldub Bormeistri loomingu eripära. Selles on ekspressiivsust, kuid mitte programmilise ekspressionismi tähenduses; pigem sünnib ekspressiivsus maalimise enda loomulikust protsessist. Bormeistri puhul ei mõju värv illustratsioonina, vaid kandva struktuurielemendina.
Kunstniku elutöö üheks eripäraks on valmisolek oma teostesse aastate pärast tagasi pöörduda. Maal ei pruugi Bormeistri jaoks olla lõplikult lõpetatud objekt, vaid jätkuvalt avatud protsess. Hilisemad värvikihid ja ümbermaalimised annavad teostele ajalisuse ning muudavad maalipinna omamoodi kogemuse kihistuseks. Selles peegeldub kunstniku põhimõtteline suhe maalimisse: maal ei ole üksnes sündmus, vaid pidev kohalolu.
Teie puhul tundub kunst olevat väga loomulik osa igapäevaelust – töö ja argipäev ei ole päriselt eraldatud. Milline on teie jaoks üks tavaline loomepäev?
Marju Bormeister: Maalin 6-8 tundi pàevas. Tihti just akvarelle looduses, mis hiljem ateljees linasele lõuendile - õlivàrvidega linasele lõuendile - maalin. Olen õppinud klassikalist maali. Vàrv on làbi aegade mind võlunud ja lummutanud, hullutanud. Maalingi iseendale igatsust argipäeva.
Bormeistri käimasolev isikunäitus „Meistriks sündinud“ Kadrioru Galeriis koondab autori pika kunstnikutee olulised tunnused ning annab neile tänases hetkes uue tähenduse. 18. septembril 2026 avatud näitus ei mõju üksnes tagasivaatena, vaid tõendab kunstniku jätkuvat loomingulist aktiivsust ja maalilise mõtlemise elujõudu.
Teie loominguline tee on olnud üsna mitmekülgne – olete tegelenud teatri, fotograafia, maali, akvarelli, graafika, monotüüpiaga. Mida on erinevad tehnikad teile kunstnikuna õpetanud?
Marju Bormester: Olen töötanud kunstnikuna Noorsooteatris, dekoratsiooniateljees oli Tõnu Virve hüperrealustlikus stiilis lahendatud “Tinasõduri baleriin ja Siga” (6 kuud) milles oli eriline peenetundelise pintslikàsitlusega lavakujundus. Tugev jõuline “Veri mullal” ja Estonia Fritz Matti õpetuste all “Godot'd oodates. Teatris lisandus mitmekülgsete maalikoolituste saamine: õpetajad Aime Unt, Fritz Matt (nipid), Tõnu Virve. Sellise mitmekülgsuse tulemuseks on kogemuste rohkus.
Millised kultuurinähtused või kunstivoolud on teile elu jooksul kõige rohkem korda läinud? Kas on mõni kunstnik, teos, raamat, muusika või laiem kultuurinähtus, mille juurde olete vahel tagasi tulnud ning mis on teie enda loomingut kuidagi mõjutanud?
Marju Bormeister: Vist kõik, mida näha saan. Eriti originaalmaalid Ateneumis (van Gogh`i kadmium tumekollane); Picasso Londonis; Moodsa Kunsti Muuseum New York’is.
Marju Bormeister on maalinud ajal, mil kunstivälja tähelepanu on korduvalt liikunud maalist eemale, ning on tõestanud oma loominguga, et maalikunst ei vaja õigustuseks välist kontseptsiooni. See on omadus, mida võib nimetada orgaaniliseks maalijaks olemiseks – seisundiks, kus tehnika, intuitsioon ja maailmatunnetus on lahutamatult ühinenud.
Kui Te vaatate praegust Eesti kunstimaastikku oma pika kunstnikukogemuse pealt, siis mis teile selles kõige rohkem huvi pakub ja mida te tänases kunstis igatsete? Kas tänapäeva kunstnikul on teie arvates midagi sellist, mida teie põlvkonna kunstnikul ei olnud – või vastupidi?
Marju Bormeister: mitmekülgsus. Eriliselt eristuvad arhitektide maalid ja joonistused, kus on kogu kompositsioon paigas ja nähtaval võrratud katsetused, sügav tunnetus, mõtisklus.
Kui te mõtlete kogu oma kunstnikuteele – kas te ütleksite, et teie olete maalimise valinud või on hoopis maalimine teid kogu elu valinud?
Marju Bormeister: minu igatsus pole olnud saada kunstnikuks, maalijaks. Pigem huvitas keemia või kirjandus.
Olles maalija olen vaba ja õnnelik, tunnen end õudsalt õdusalt vàrvide maailmas kummardudes värvidele, võluväel ultramariinile või scarlett punasele, hetkel roosale.. On toone mida ma ei talu nagu inimesi, keda pelgan.
--
Marju Bormeistri näitus „Meistriks sündinud“ avab ukse kunstniku maailma
Näitus jääb avatuks 13. novembrini 2026.
Kadroru galerii (Vesivärava 50, sissepääs Gonsiori tänavalt)
Avatud E-L, kell 9.00-19.30
Galerii kontakt ja teoste info: rebane.maal@gmail.com ja santa.zukker@gmail.com
Comments