top of page

NORMIST VÄLJA Kunstnikuvestlus


Kadrioru Galerii

18.01.-11.03.2024


Näituse avamisel toimus autorite Angela Soop`i, Edgar Tedresaare ja Alar Tuulega kunstnikuvestlus, mida juhtis kunstiteadlane Triinu Soikmets.




Triinu Soikmets (TS): Olen vabakutseline kunstiteadlane, siin koos karvase assistendiga. Olen palutud tutvustama ja küsitlema kunstnikke.

Kes siin Kadrioru galeriis kolmekesi koos kolmel või lausa neljal korrusel üles astuvad? Meil on siin Angela Soop, Alar Tuul, Edgar Tedresaar. Ja sissejuhatuseks teeme sellised soojendusküsimused, inimestele, kes teid võib-olla nii hästi ei tea.

Rääkige natuke endast, oma loometeest ja mis on peamised küsimused kunstis teie jaoks?



Edgar Tedresaar (ET): See on natuke ebameeldiv küsimus minu jaoks. Olen maalikunstnik ja peateema on keskkonnateema.

Alar Tuul (AT): Võistleja number kaks, Tartust, samuti maalikunstnik. Samamoodi nagu ka Edgarile on minu jaoks oluline improvisatsioon ja mängulisus

Angela Soop (AS): Mina olen Angela Soop ja olen teinud igasuguseid asju aga praegu tegelen rohkem kangaste ja ruumiga. Loomingu üks alguspunkt on ruum ja ka kokkuhoid


TS: Näituse kuraatorit Tiiu Rebast huvitab kunstiande ja ühiskonna suhe. Kas näete siin mingisugust kooskõla või vastuolu või kuidas ta seda küsimust üldse tõlgendate?

Mina tõlgendaks kuraatori küsimust niiviisi: kas kunst kuulub rahvale, kas kunstnik on ühiskonna teenistuses või vastupidi, ja kumb on prioriteetsem - kas loomupärane anne või see, mida ühiskond kunstilt ootab?.


ET: Minu jaoks nagu anne on hea eelis kuid töötahe vist on kõige suurem asi, mis inimest edasi viib; nii et tahe ikka. Ja kunstnikuna on kõige mugavam tunda end ikkagi selles kontekstis, kus sa teed seda, mis sulle meeldib või ütled seda, mis sa soovid. Minu jaoks on see loome ka kõige puhtam ja kõige vahetum ning tellimuskunsti puhul on alati väga palju kompromisse. Näiteks riigihanked: kunstnik peab tegema kompromisse avaliku ruumi ja isikliku vahel- nende vahel on suur erinevus. Pead sobituma avalikku ruumi, ka ei saa olla avalikus ruumis ühiskonnakriitiline- keegi ei taluks seda päevast päeva. Galerii ruumis saab luua rohkem lähedasemaid maailmasid, kus saad rääkida endale olulistel teemadel..


AT: Mina olen ühiskonnas kasvanud, olen ühiskonnast saanud mingeid teemasid ja nüüd ma annan need tagasi. See on põimunud. Kui ma elaks sada aastat tagasi siis ma teeks asju teistmoodi, hoopis teistsuguseid nii, et ma olen ühiskonna osa ja selles ma liigun. See on minu ruum oma viperuste ja värkidega ja läbi nende mingisuguste prismade mina oma töid ehitan.


TS: Protsendikunsti küsimus


AT: No igast asjast ei taha osa võtta.. Ei, tegelikult olen kaks korda osalenud kuid ei ole võitnud. Olen tegelikult Etsi kambas ja aitan tal asju teha, annan oma panuse niimoodi..


AS: Telefonimäng on läinud protsendikunsti juurde, et algsest küsimusest sai protsendikunst../ Vastates küsimusele / ma arvan, et ühiskond ikkagi väga palju mängib kaasa ja anne on selline asi, et kui sa ei tegele asjaga siis see ei arene ja sellest ei tule midagi. Ning keskkond kas soodustab ande arendamist või mitte. Et kas sul on võimalik midagi teha või sul ei ole võimalik teha.

Arvan, et ühiskond väga palju muudab ja mõjutab ja võib olla ka takistuseks andele (ande arengule). Aga ma usun ka, et see anne ei ole kõige tähtsam, arvan, et tuleb tahta midagi teha: sa ei pea olema andekas kuid sul peab olema uudishimu, et edasi minna ja areneda.

Ja, ma ei tea küll kuidas see protsendikunst siia küsimuse alla tuli, kuid ütlen, et minul ei ole selle vastu küll midagi-arvan, et see on ikkagi suhteliselt hea, et kunstnikel on selline võimalus. Protsendikunstiga kaasnevad kindlasti omad “agad” ja kas kunstnikud oma käekirja muudavad et seda konkurssi võita või mitte võita kuid ma usun, et see võit võib kujuneda väga juhuslikult... Kokkuvõtvalt on hea, et ruumidesse kunsti riiklikult tellitakse ja rahastatakse.


TS: Mulle meenus Sandra Jõgeva poolt sotsiaalmeedias tõstatatud küsimus ande kohta, et näiteks kui häält ei ole ja viisi ei pea, siis inimesest ei saa ooperilauljat. Tee, mis tahad. Kuidas kunstnikega on, kas ainult tahtest piisab? Et teen kõvasti tööd ja kunst tuleb?


AS: Mina arvan küll, et tahtest piisab..


AT: Ei, mingi protsent peab olema soodumust ka. Päris nullist ei piisa. Aga kindlasti peab töökas olema..


ET: Palju sõltub sellest ka, kui noorelt sa alustad ja millest sa elus alustad. Et sa ei alusta asjaga, mis sulle ei meeldi. Seega, kui sa tunned kuue aastaselt, et laulmine ei ole sinu jaoks siis see ei ole sinu kuid, kui sulle kuue aastaselt meeldib joonistada siis äkki ongi nii. Ajaline aspekt eksisteerib selle asja juures, millal sa alustad ja kui kaua sa asjaga tegeled.


TS: Aitäh. Igal juhul kunstnikud, kes meil siin täna koos on siis mingi anne või tahe on nad kokku toonud. Järgmiseks ma läheks tagasi teie viimaste isiknäituste juurde, enne kui me hakkame käesolevast näitusest rääkima.

Angela, sinul on selja taga sõja ja rahu teemaline seeria ja kolm näitust, neljas näitus toimub märtsis NARTis. Saan aru nii, et selle seeria idee sai alguse enne Ukraina sõda? Millised seosed on sellel sarjal sõjaga Ukrainas ja mingite sinu sisemiste sõdadega? Räägi palun, kuidas see seeria on kulgenud läbi kolme osa (kolme näituse) ja mida me võime märtsis veel oodata?


AS: See seeria algas enam-vähem 2019 nagu paine või mingi imelik raskus Need kaks sõna tõesti iseloomustavad hästi seda, miks inimese sees on sellised konfliktid. Esimene näitus (Hobusepea galeriis, 2020) oligi rohkem inimese enese sees olevatest rahu ja sõja seisunditest, sai tegeleda sellega, kuidas need kattuvad ja on üksteise sisse sõitvad ning kuidas nad vahelduvad täiesti ettearvamatult.

Seejärel olid galeriid kinni ja mul olid pikad jalutuskäigud metsas ning ma hakkasin rahulippe heiskama nendesse vanadesse ja lagunenud hoonetesse, mis ma kuskilt leidsin-mis tee peale mul jäid. See on siis selle teema all kestvusaktsioon, mis käib siiamaani tegelikult. Ja ma väga ei eksponeeri neid kohti, kes satub samadesse kohtadesse, tema siis näeb. Ning 2023 veebruaris toimus Haapsalus näitus, millega oli kõige keerulisem, sest peale seda, kui sõda algas sain ma aru, et sellel teemal enam näitust teha ei saa. Et see teema on liiga suur, liiga Kuidas teha näitust nii, et ei tee kellegile haiget. See on keeruline. Arvasin, et jätan selle teema pooleli. Aga siis mingi hetk ikkagi sain aru, et pean tegema midagi, et endast välja saada seda tohutut ahastust või hirmu. Näituse jooksul tegelesingi pigem ja eelkõige leinaga. Maalisin kogu seda muutunud olukorda, seda maailma nihet, mis on toimunud nii, et sa ei saa enam kunagi mõelda samamoodi nagu enne. Et mingit teatud laadi.. ma ei oska seda seletada..et mingid teatud asjad tulid nii järsult esile, et sa ei saa enam neist mööda vaadata. Ja et meil ei ole enam vabadust, eelkõige seoses sõja olukorraga, kuid sa saad aru, et sõda on võimalik. Et varem elasid maailmas, kus sõda ei olnud võimalik siis järsku see muutus nii reaalseks.. ja see on väga suur muutus inimese jaoks, et ta peab olema valmis sõjaks.


Narvas tuleb näitus tänavu märtsis-aprillis, neljas- ja ühtlasi viimane osa., Siin on shokk tegelikult juba möödas, mingil määral on seisund juba stabiliseerunud: inimene elab teadlikult sellises seisundis, aga leiab mingisuguseid teisi lootusi.


TS: Kas see on leinaga leppimine?.


AS: Jah, seda võib nii nimetada. Et inimene justkui läheb edasi. Näiteks kui sul on lähedane inimene surnud, siis sa mingil hetkel otsustad “et ma nüüd lähen edasi”. See neljas osa (näitus) ongi võib-olla nüüd see, et ma otsustan, et lähen edasi.. Selles olukorras nagu praegu on. Nii hästi, kui ma suudan.



TS: Küsimus Alarile. Sul oli viimati Vaalas isiknäitus ja samuti osalesid grupinäitusel ArtDepoos. Neist viimase küsitluses oled vastanud, et suvi on sinu jaoks soodne ja parim aeg, aga talvel algavad sisekaemused. Kuidas sul sel talvel on läinud? Kas jalad on all? Räägi selle talve sisekaemustest.


AT: Jalad on all. See küsimus seal toona oli mingis vormis.. Ühesõnaga mulle ei meeldi see taust, mille najal tookord see vastus tuli. Aga talvel on jah külm jne kuid sõda on loonud sellise taustsüsteemi, kus kõik hädad tulid jne jne Kuid alati on olemas mingi sisemine asi, mis sunnib sind püsti tõusma ja olema, edasi minema. Midagi, mis ei lase ennast väga väga puruks laskma, sunnib kokku võtma. Muu ei ole oluline.




TS: Ütlesid meie omavahelises vestluses, et on suur erinevus, kas teha personaalnäitust valge kuubi taolises ruumis või grupinäitust siinses ruumis, mis meenutab pisut assortii-popurriid. Millistel põhimõtetel tööde valik siia toimus?


AT: Mingis mõttes mitte üldse: see ruum valikut ei mõjutanud, kuna ma ei olnud siin ruumis varem käinud. Tööde valik on täiesti juhuslik, lihtsalt vaatasin, mis saab.

Mind ennast üllatas see ruum, ma millegipärast kujutasin asja erinevalt ette. Alates sellest, kui tõin tööd sisse ma vaatasin, et oleks võinud 2-3 tööd juurde panna. Selles mõttes on ruum äge. Teistmoodi. Siin on õhk ja liikumine sees, mida tavagaleriis ei ole. Siin nagu mingisugune asjalikkus on lisaks. Energia ei jää kinni, mängu efekt on juures: üks mõõde on juures.


TS: Edgari viimasest näitusest Draakoni galeriis möödunud suvel: analüüsisid seal punase joone tõmbamise viise. Näituse pealkiri oli samuti küsivas toonis: “Kus jookseb sinu punane joon?” Kui küsisin tookord sinult sama, siis sa puiklesid vastusest kõrvale. Teeks siis nüüd uue katse ja küsiks, kus sinu punased jooned jooksevad?


ET: Seal, kus lõppeb minu vabadus.


TS: Aga too mõni konkreetne näide, mis sinu vabadust rikub või ohustab, proovile paneb.


ET: Väga raske küsimus. No näiteks, kui ma peaks kodust ära kolima ja mõtlema selle peale, mis ma pean kaasa võtma ja kuhu poole ma suundun, et kust ma enda uut elu alustan.


TS: Kas see oht on õhus?


ET: Ma ei tea, sellest ju räägitakse nii palju. Ma loodan, et ei ole.


TS: Räägid riigist ära kolimisest?


ET: Jah. Oma heaolu nimel. (naerab)


TS: Ja mis variandid sul selleks on?


ET: Ma ei tea, ei taha rääkida sellest.



TS: Räägi siis nendest töödest, mis sa Draakoni galeriist siia tõid.


ET: Ja Draakonist, kuid siia tõin kokku erinevate ajastuste tööde popurrii, mis aga loovad siin ühtse terviku minu ajus. Mingil määral räägivad kõik tööd samast asjast: Keskkond, ühiskond, maavarad, tuumakatastroof, inimesed.



TS: Üheks märksõnadest käesoleva grupinäituse tekstis on “maal ei ole enam üldse maal, vaid näilise või tuima rahu rikkumise aparaat”. Kas me peaks siis mitte taotlema rahu, vaid seda hoopis rikkuma?


ET: Noh enda tehnika puhul ma olen väga tihti mõelnud selle peale et teha nagu vanad maalikunstnikud ei ole minu stiil. Minu puhul on tähtis struktuur. Emotsioon. Siin ei ole õlivärvi lõhna minu töödes.




TS: Näituse pealkirjale mõeldes: “Normist välja”. Mis see norm siis üldse on?


ET: Ma arvan, et normi paneb paika ühiskond, mina normi kohta ei oska midagi öelda. Mina tean seda mida te siin näete ja kuna tööd on ikkagi raamile tõmmatud siis on need ikkagi maalid. Siin on kasutatud pigmente ja selliseid tradistioonilisi meetodeid nii et ikkagi Fine Arts. Ma ei tea mis ma arvan, tänapäeval need normid muutuvad nii kiiresti, et ei jõua nagu mõtteid peale panna. Kuid on äge ja normi ongi vaja et kui hoiad sellest kinni siis oled kas vanaks jäänud või igavaks.


AT: Norm on ajas muutuv. Aga see et norm on 8 tööd näitusel see on väga hea. Rohkem mul nagu moment ei olegi midagi öelda.



TS: Kas oled normis sees või oled normist väljas?.


AT: Ah kogu aeg on see konflikt. Tahaks normist välja ja saaks normi ja nii edasi. Istun rahulikult, täiesti normaalne.



TS: Angela, kas sina oled normaalne?


AS: Norm on see, mis on valdav. Kui ma midagi tavaliselt koguaeg teen, siis see on norm tegelikult. Ja ma mõtlesin selle norm olemise peale, et ma võtan seda küsimust rohkem inimese isiklikust plaanist. Mitte et ma oleksin suures plaanis normist väljas, vaid et kui ma astun enda mõttes normist välja, siis muutub asi minu enda jaoks huvitavaks ja see põhimõtteliselt annab mulle jõudu proovida uusi ja teistsuguseid asju. Katsetada. Põhiliselt nt see kangaga tegelemine. (milleni viisid ka teised asjaolud). Minu jaoks on see lihtsalt huvitav. Tavapärases mõttes maali tegemine sai mööda ja ühtlasi ma ei tahtnud ka enam õlivärve osta, sest vaja oli hakata kokku hoidma. Hakkasin otsima võimalusi, kuidas saan kunstnikuna kokku hoida, ressursse vähendada. Maali tegemiseks on vaja igasuguseid vahendeid. Hakkasin otsima mingeid uusi viise ja materjale. Tuli välja, et on tohutus koguses jääke, millest saab luua.



TS: Istume siin praegu sinu vaip-maali peal ja langeva varju all. Kust need materjalid siis tulid?


AS: Need on kõik jäägid, nt mööblitöökojas. Istume mööbli kanga tükkide peal. Kui ma sellesse galeriiruumi tulin. siis mul tekkiski see idee teha maha maal- maalitud tee uksest läbi ruumi liftini. Saab ruumi sekkuda nii, et oleks mõneks ajaks teisiti, tahtsin tegelikult selle ruumiga koostööd teha. See ruum on nii tugev, et ma kahtlesin, kas mul üldse õnnestub siia maali teha. Tuli ära proovida, kuidas see töötab, kas ruum teeb koostööd või ei tee. Kas teos tuleb siin kuidagi esile või ruum ise seisab nagu on ja kusagil on midagi nagu natuke maalitud.

Materjal jõuab ise minu juurde, kui piisavalt tahta ja otsida.


TS: Mis nendest kahest monumentaalsest tööst edasi saab? Kui me räägime kokkuhoiu ja keskkonnahoiu mõttes.


AS: .... / Seda saab vaadata, mis vaibast siin pärast järgi jääb. Mul on edasisi mõtteid kuid enne ma tahan näha, mis tast siin saab. Ja selle teise tööga (Lange(v)vari) on ka mõtteid. Nii et ära ma neid ei viska ja teen edasi.


TS: Kui keegi tahab seda ära osta?


AS: /.../ Ma ei müü.


TS: Kas kunstitöö on siis püha ja rahavaba?


AS: Ei, kuid ma lihtsalt ei usu, et keegi tahaks osta. On väga vabastav teha sellist teost, mille puhul sa arvestad, et seda ei saa müüa. Vabastada sellest mõttest, et äkki keegi tahab tööd osta. /.../


TS: Ma jõuan jälle protsendikunsti küsimuse juurde, mis on seotud rahaga, kuid ega keegi sellest rääkida eriti ei taha, nagu see oleks tabu. Meil on justkui müügieduga kunstnikud ja siis vastukaaluks tõeliselt vabad kunstnikud. Kas siin on mingi vastuolu või kooskõla?


AS: Ma ei arva, et siin oleks vastuolu. Kõik sõltub sellest kuidas kunstnikud ise näevad. Protsendikunsti tehes peab mõtlema kuidas seda mõtet presenteerida.



TS: Veel üks märksõna käesoleva näituse tutvustusest: teid on siin nimetatud uuendusmeelseteks maalikunstnikeks, kes esitavad publikule uusi “pilte”. Aga see väide on esitatud küsimärgiga ning sõna pilte on jutumärkides. Kui palju siis saab seda uut kunsti teha? Siinsamas Kadrioru Plazas on korduvalt olnud ka uus-siiruse teemaline näitus, mida kureerib Vilen Künnapu. Väga tihti võib näituse tutvustusest lugeda, et kõik midagi uuendavad, samas kunstiajaloos on korduvalt väidetud, et kunst on ammu surnud. Kas keegi vana kunsti ei tahagi enam teha või?


AS: Ega midagi uut ei ole, kõik liigub lihtsalt edasi. Millegipärast ikka vahest vaadatakse et midagi on surnud aga siis see ärkab jälle justkui ülesse.

Ma ei ole ise nõus. et siin oleks nagu väga uuendusmeelne maal.


AT: Mina ei allu su provokatsioonidele. Aga noh võrdleme näiteks muusikaga: võetakse jälle mingi vana lugu ja tehakse ümber ja on väga äge. Me ei saa niimoodi võtta et kunst on surnud, mida me selle teadmisega peale hakkame? Kas see viib kusagile või? Noh, siis ei tasu kodust väljagi tulla, kui miski kuhugi ei vii.




TS: No muusikas on ju ka kõik need erinevad noodikombinatsioonid läbi mängitud.


AT: Ei, ikka tehakse edasi ja ikka tuleb uusi lahendusi. Elu läheb edasi. 20 aasta pärast on jälle midagi uut.


ET: Ma arvan et kui vormist rääkida siis ma ei tea, kus me selle piiri siis uue ja vana vahele nagu tõmbame aga ma ei ole vormiliselt sellist maali nagu mina teen kusagil mujal näinud.

On leida seoseid vanade kunstnikega võib-olla küll kuid mitte üks-ühele. Teemad aga on need samad vanad, millega me siin igapäevaselt tegeleme. Vorm on mingis mõttes lihtsalt keel, milles me räägime. See sõnum, mida me selle keelega edastame on töödes sees. Ma arvan, et see sõnum on isegi olulisem, kui vorm. Esteetiline vorm, kui rääkida kurbadest asjadest, on huvitavam kui kole vorm koledatest asjadest rääkides.

Vormist ja tegelikkuse juurde tulles siis on näiteks meil siin selja taga must teos mis kujutab Kanada naftaliivasid, mis on väga ropp protsess, kus tõmmatakse maakera lihtsalt puhtaks niiöelda ja kõik näeb väga rõve ja halb välja. Kõik haiseb jne kuid sa vaatad maali ja.. väga ilus on. No ja see on see kuidas meie asju kaugelt n-ö kosmosest näeme; ja kuidas me näeme ka seda sõda, mis kaugel toimub ja millest me nagu oleme osa ja ei ole ka. Et see kõik muutub esteetiliseks. Esteetiline vorm tõmbab ligi-”vaata mind”- ja siis sa lähed seda vaatama ja selgub “Oi jaa, sõda- oo..okei!". Inimese tähelepanu on vaja kätte saada.



TS: Jah, nagu ka Angela kangatükkidest töö - väga ligitõmbav, aga kui sa loed pealkirju “Maa(l) ja tema vari” ning “Lange(v)vari”, siis on selles ootamatult midagi isegi kurjakuulutavat..


AS: Koledatest asjadest räägitakse ilusasti.



TS: Tahad sa sellest rääkida? .


AS: Ega ei taha. Aga võin rääkida nendest neljanda korruse töödest näiteks. Seal on seeria nimega “Kasv” kuhu kuulub 25 teost. Siin galeriis on eksponeeritud neist 14. Seeriat hakkasin tegema seoses selle sama olukorramuutusega, sõja ja rahu teemaga, haavatavusega. Kõiki neid ma nimetan mähitud maalideks, raami ümber on kõikidel seotud kohad ja kangas on justkui mähitud. Et mõte on siis selles, et arm kasvab kinni ka, kuid ta peab olema kaetud, et ta ei saa olla avatud. Ja vormiliselt siis samuti: seeria algab väiksemast formaadist ja läheb suuruse kasvades edasi. Suuremaks. Pinnad tihenevad, teisenevad, mähkuvad, avanevad. Siia sisse saab tuua ka hoidmise, puhastumise, kihistumise. .


.

TS: Ei tea, kas see on juhus või plaanitud, kuid sinu seeria “Kasv” asub siin ruumis kõrgemal korrusel, pealpool “Varju”. Et vari on all ja midagi kasvab peale.

AS: Jah, nii on.


.

TS: Alar, sinu töödes peegeldub erudeeritus ja poeesia, kas tahad oma “Peata Ratsaniku” ja “Väljasõit rohelisse” kohta midagi öelda?.


AT: Mul on need asjad läbi mitme prisma. Mul on alati mitu mõtet ja kõik nagu läbi mingi filtri ja selleks on n-ö “häppi filter” loodud. Ühesõnaga: enne kui sa inimesega suhtled või välja lähed siis sa eelnevalt tshekid- enamasti läbi arvuti filtri kõik enne väljaminekut ära, ehk siis “Väljasõit rohelisse” on siis ka mudel aga tegelikult vaatad mingisuguseid uudiseid ja viibid nagu mingis hoopis teises maailmas.

Illusioon ja reaalsus.



TS: Saame aru, et surnud see maalikunst ei ole, aga mis siis teha ja kuidas oma elu edasi elada? Kuidas teie edasi elate?.


AT: Üldiselt tuleb alati uus põlvkond, kes teeb asju omamoodi, kõik käib lainetena. Kord on üks asi moes, kord teine. Ei usu et maal ära kaob..


ET: Klassikaline küsimus. Peale fotograafia leiutamist öeldi, et maal on surnud. Kunagi saab ka AI-st BI ja ma ei usu et maalikunst kaob ja kaoks inimese vajadus end väljendada. Äge ju olla laps kogu aeg..


AS: Ei ole siin midagi, ikka sama moodi edasi. Asjad ilmuvad ja muudavad oma kuju, lähevad raamidest välja, lähevad raamidesse tagasi; kõik variandid on võimalikud ja lubatud.










88 views0 comments

Recent Posts

See All
bottom of page