Lola Liivat lahkus

6. mai hommikul suri 96 aasta vanuselt maalikunstnik Lola Liivat.

Lola Liivat sündis Tallinnas 17. augustil 1928. Aastatel 1948–1954 õppis Liivat Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis (TRKI). Selle perioodi sees viidi kunstiinstituut 1951. aastal üle pealinna ja liideti Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudiga. Ühendatud õppeasutuse nimeks sai Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut.

Liivat töötas õppejõuna aastatel 1954–1983 Tartu Kunstikoolis õpetades maalimist, kompositsiooni ja joonistamist. Pärast seda oli ta 1983–1988 vabakutseline kunstnik ning 1988–1994 Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõud. 1994–95 oli Liivat Rüütli galerii galerist. 1960. aastal valiti ta kunstnike liitu.

Lola Liivat on viljelenud maastiku-, lille- ja portreemaali. 1957. aastast ka nonfiguratiivset maali. 1960. aastate teisel poolel hakkas kasutama pastoosset faktuuri, millele lisanud valmiskujundeid. Tema kujunemisel oli pöördelise tähtsusega sündmuseks 1957. aastal Moskvas toimunud rahvusvaheline noorsoofestival, kus kunstnik omandas esimesed abstraktse maali kogemused.Sellest ajast on ta tuntud kui üks järjekindlamaid ekspressionismi viljelejaid meie kunstis.

Ta on pälvinud Ado Vabbe preemia (1998), Valgetähe medaliklassi teenetemärgi (2001), Konrad Mäe preemia (2008) ja Akzo Nobeli kunstipreemia (2019).

Kuni 23.maini on Kadrioru galeriis, Tallinnas avatud Lola Liivati osalusel Eesti naisklassikute näitus XX.

--

KUNST.EE:

"Abstraktsionism andis mulle võimaluse maalida."

Kaire Nurk (1/2024)

Lola Liivatit intervjueerib Kaire Nurk.

Kaire Nurk (KN): Rohkem kui 20 aastat tagasi tegime sellesama ajakirja jaoks intervjuu Werneri kohvikus.1 Olid siis just Tallinnasse ära – või tagasi sünnilinna – kolinud.

Aga nüüd?2 Millised on olnud hiljem Tartust läbisõitudel Werneri kohviku külastused? Või oli tollane ka viimane kord Werneris kohal olla?

Lola Liivat (LL): Põhimõtteliselt küll võib öelda, et 20 aastat tagasi intervjuud andes oli viimane kord Werneris viibida.

Ühel järgneval sissehüppel Wernerisse tõusis lauast üks vana Werneri-tuttav ja ütles: "Tere tulemast! Lola Liivat on jälle Werneris – Werner on olemas." Ma ei hakanud ütlema, et Werner pole enam see, mis see enne oli. Enne oli Werner pagendus- ja paopaik teistimõtlejatele.

KN: "Tartus on minuga kõik toimunud," oled öelnud. Aga Tallinnas? Kuidas sa iseloomustaksid seda uut Tallinna-aega? Mis on olnud tähtsamad, väärtuslikumad hetked sel ajal sulle kunstnikuna?

LL: Hetked on kõik tähtsad. Aga ma ei mõtle neile kui tähtsatele. Tallinnas arhitekt Herbert Johansoni projekteeritud miljööväärtuslikus majas uut kodu luues kavandasin pööningule ateljee. See saigi teoks – linna muinsuskaitsesameti loal ja tänu Jaan Manitski toetusele.

Ma ei muutnud meelt ka Tallinnas, jätkasin suuremas formaadis maalidega. Kirge on ka ikka natuke veel jäänud, tänini. Noori abstraktsioniste on vahepeal Tallinnas juurde kasvanud ja galeriisid on nüüd ka küllalt. On olnud võimalik Tallinna Kunstihoones oma töid esimest korda väärikal kohal näidata.

KN: Tartu perioodi teostest nimetad sageli maale "Moonid" (1957), "Nunn" (1958), "Contra" (1960), "À la Kandinsky" (1960), "Abstraktsioon (A. Alliksaarele. Postuumselt)" (1967), "Minu vapp" (1967), "Probleem" (1969), "Uusaasta öö" (1977), "Punasele moonile" (1978), "Ei saa päriselt kaduda" (1978), "Parzival" (1987) ja Võrumaale pühendatud töid. Aga millised on Tallinna-perioodi lemmikud enda jaoks?

LL: Sa lugesid üles üsna palju mu armsaid teoseid. Okupatsiooniajal sain oma loomingut näidata ateljees või mõnes asutuses. Minu maale, sh "Parzivali" omandas 1990. aastatel Tartusse elama asunud saksa filoloogia professor Claus Sommerhage. Ta kujundas oma majas minu maalide ruumi, kus näitas tutvusringkonnale Eesti vabaduse teemalist kunsti. "Tahan oma saksa sõpradele näidata, kuidas Frau Liivat maalis Eesti vabaks," ütles ta mulle ükskord. Kõik nimetatud teosed on minu loomingus protestilaulud, kõik on programmilised.

KN: Aga mis Tallinna teostest sagedamini su hingepeeglis paistavad? Näiteks sinu programmilised pühendusnäitused muusikale (Tallinna Kunstihoone galeriis, 2015), isamaale ja endaks jäämisele ("Ajendatud olulisest", 2016, Vaal galeriis), abstraktsionismile (Solaris galeriis, 2020), su Zarathustra-teemalised maalid, su "Elu" (2008), maalitud pikale servamata lauale, mis kulges üle terve Tallinna Kunstihoone galerii tagasaali pikiseina?

LL: Olen väga rahul. Jäägu need kõik mu hingepeeglisse.

KN: "Moonid" (1957) on sinu esimene n-ö abstraktne töö, esmakordselt oli see näitusel 1998 ning ilmus trükituna meie eelmise intervjuu juures. Sa oled palju rääkinud, kuidas see sündis – üldisi asjaolusid, eelimpulssi ja harrycolmanliku meetodi põhimõtet –, aga sa pole kunagi avanud, mis (sõnum) seal on. Oled öelnud, et see on väga isiklik töö ja et moon on sinu sümbol-lill.

Koostades sinu 80. sünnipäeva retrospektiivi, avastasin ristipuu ja kolmekordse sinimustvalge. Moonide sümboolika jäi veel dekodeerimata. Jätaks moonide kujundi ka täna peitu, ehkki ristipuust võiks nende viie punase pleki koodi ka kergesti tuletada, on vaja vaid üks mõttetehe. Sa oled ka väljendanud, et sellest ajast hakkasid oma risti kandma.

Friedrich Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi" (Also sprach Zarathustra – Ein Buch für Alle und Keinen, 1883–1891) esimeses osas on peatükk "Looja teest" – "Moonid" tundub sellele täpselt vastavat, sellele üksinduse teele. Kas see oli Zarathustra vaim, mis otse sinna pilti tuli? Kui sageli see töö sulle meenub?

LL: Sul on head mõtted peas! Need tulevad mulle tuttavad ette.

Just sellise värvi ja vormi tingis mu sisemine sund. Ma ei tea, mis mul seal täpselt on, seda hetke ei suuda tagantjärele meenutada. See oli esimene ja see oli midagi erilist. Soveti mudas(t) oli see vabastus. Oma risti ma seal kandma hakkasin. Oma risti ma kandsin 50 aastat. Seal on kõike!

Kui sageli see ikka meenub? Sagedamini mõtlen ma tagasi sellele ajale ja isale, kes oli vangis nälga surnud või tapetud. Kui ääre peal kõik oli, et me emaga ellu jäime. Ka mina oleksin võinud isale Siberisse järele minna oma abstraktsionismi kiitmisega. Abstraktsionism andis mulle võimaluse maalida. Ma siiamaani usun abstraktsesse loomingusse – see annab kõik võimalused, mida suudad saavutada.

Samal ajal olen ma täis viha selleaegse süsteemi vastu. Ja ma ei anna andeks. Ja ei tohi andeks anda! Kui võrrelda Läänega, kus hirmuvalitsust ei olnud, siis stalinismi aeg oli õudne ja tobe. Muu maailm arenes hirmuta, nad olid sellest võimust kaugel. See oli meie viletsus.

KN: "Moonide" mimikrilikkus on vist küll Nõukogude perioodi eesti kunstis täiesti ainulaadne. Inimesed kas näevad selles ortodoksselt abstraktset või siis "tõestatakse" stiililine ekspressionism. Enamik näeb (ainult) moone, aga on ka nähtud ülikonda ja lipsu või kahte figuuri, ühte mustas ülikonnas ja teist punases seelikus. Kõik need kujundid kasvasid seal maalil abstraktsetest pindadest välja. Aga tegelesid sa seal mingil hetkel teadlikult ka sõnumi visuaalse peitmisega?

LL: Kõik toimus alateadlikult, usaldan maalimise ajal ainult vaistu. See, mis on minus pikalt käärinud, läheb pilti. Niipea, kui ma hakkan mõtlema, kisub töö käest ära.

Ma ei peitnud midagi, kõik on nähtav. Oleneb, mida keegi näha tahab. Nägemist ei saa suunata ega keelata. Nägemise kaudu võivad inimesed enda arvates jõuda mingi tõeni.

KN: Rääkisid kord, kuidas ütlesid Ilmar Malinile, et sina ju ka maalisid Nõukogude korra vastu. Ja Malin olevat olnud üllatunud: "Hea, et ütlesid! Poleks arvanudki."

LL: See pani mind küll imestama! Küsisin endalt, kas ma olen siis midagi varjanud. Mõtlesin, et inimesed rohkem tabavad seda. Sinimustvalge oli mul Nõukogude ajal igas pildis.

KN: Sul oli seal alati ka punane värv.

LL: Võitlust ei saa ainult ühe võitleva poolega väljendada.

KN: Su hilisloomingus on ülimalt ambivalentne "Vaimu vastupanu" (2016), mida eksponeerisid Vaal galeriis eraldi seinanišis. Laengult midagi sarnast on näiteks Elmar Kitse "Lameetia" (1971). Selle maali järgi pealkirjastati 2018. aastal Tartu Kunstimuuseumis ka su loomingu kuraatoriretrospektiiv.3

Ühelt poolt saab küsida, kas vaim on see, mis seal maalil laiub piirituna. Otsekui laotusena väljaspool kookonit, mille keskel on heleroosa kokkukägardatud (või kokkutõmbunud) mügarake. Ehk kas vaim seisab vastu kookonisse sulgemisele, muutumisele sääraseks objektistatud känkraks?

Või vastupidi, vaim ongi seesama roosa, võib-olla isegi pisut tukslev subjekt, kes on juba sinna tugevasse kesta või koopasse suletud ja aluse peale laotatud, osutades veel viimse jõuga vastupanu?

LL: Seda ma ei saa seletada. Välistan maalimise ajal mõttetegevuse.

Mina maalisin vaimu vastupanu. Oleksin õnnelik, kui ta vaatajale ilmutuks. Ta kas ilmutab ennast või on ta tõlgendamatu. Maalisingi tõlgendamatut. Ega see päris filosoofia ole, kuigi filosoofia tunnet on seal sees.

KN: Oled täna jätkuvalt esil: Tartu Kunstimuuseumis on näha Margus Punabi kogu näitusel4 su "Mässav meri (Gurzuff)" (1963) ja Tartu 1960. aastate kunsti tagasivaates5 on sinu abstraktsed "Victoria Regia" (1967), "Minu aken (Minu Hapu)" (1960) ja "Protestilaul" (1962).

LL: Olen täna Tartu kunsti peeglis! Kas see on mingi kunstipoliitika muutus? Sovetiajal olin ma tundmatu. Ka Eesti taasiseseisvudes ma saja tuntuma eesti kunstniku hulka ei kuulunud. Mulle mõjus see näitus Tartu Kunstimuuseumis vajaliku käiguna ajas tagasi, kuuekümnendatesse. Oli väärt kunsti, kõik olid omamoodi meistrid.

Ülo Soosteri sõpruskonna, kes omal ajal olid ka tagaplaanil, teosed on suure mõnuga tehtud. Mina olin ikka sünge, olin ekspressiivne – kui ilusasti ütleme.

See oli siiski vaid tibakene tagasivaadet. See kõik nii lihtne ka ei olnud. Seal oli neid väljatõukamisi, seda traagikat oli mõnedes töödes näha.

KN: Kuuekümnendate ülevaade on justkui grupinäitustena kujundatud – sina oled avangardistide "grupis"6 koos Kaljo Põllu ja Ilmar Maliniga ning ka Elmar Rebase pronksportree Ain Kaalepist on sinu teoste naabriks. Väga inspireeriv!

Aga kellega maalilistest maalijatest sa end kõrvu näeksid? Aleksander Vardiga? Elmar Kitse ja Linda Kits-Mäega?

LL: Ega see nii tähtis pole, kelle kõrval ma seal olen. Ma ei tegeleks selle probleemiga. Võin teistest lugu pidada, aga ma tahan üksi olla. Tahan enda näitust teha. Hea, et mind põranda alt välja toodi.

Maliniga me olime lähedased. Malin käis mind ikka Elva tänaval külastamas, kui aega sai. Maalisime ka koos, saime palju teineteist üle maalida.

Kaalepilt on mul üks peotäis pühendusluuletusi. Ta ka maalis minu ateljees – suuri portreid, põrandal, paberile või papile. Üks Kaalepi pilt on mul ka alles hoitud. Teisi kahjuks mitte.

Kui ma ei oleks abstraktne maalija, siis ma võiks Linda Kitsega kõrvuti olla.

KN: Meenub üks teine kolmik Nõukogude ajast: sina, Ado Lill ja Kaarel Kurismaa tegite Tartu Kunstnike Majas abstraktsionismi näituse (1983). Sul oli seal suur (95x180 cm) ja võimas maal "Pürgimus" (1983), kus malevitšilikus diagonaalis assamblaažne kolmnurk troonis faktuurses värvimässus.

LL: Grupis mässata on kergem, massiga arvestatakse. See kolme abstraktsionisti näitus oli selle poolest suur asi, et see üldse Nõukogude ajal toimus. Ikka kardeti, et abstraktsionismis on mingi sõnum, mida ei tohi keegi kuulda ega näha. Et see näitus üldse teoks sai, oli ime!

Partei propaganda pidi näitama, kui kõikelubav on Nõukogude võim (1 % võis olla näiteks ka mitteparteilastest direktoreid). Ja siis anti see näitus meile. Ei mäleta enam, kelle idee see oli, vist Tallinna omadelt tuli mõte. Tartus ma kõvasti toetasin seda mõtet.

Kaarel Kurismaa oli minu õpilane Tartu Kunstikooli ajast. Ado Lillega ei puutunud ma palju kokku, kunagi üks jurist tutvustas teda mulle (Lill lõpetas Tartus ülikooli juristina ja ka töötas juristina, kunstnikuna oli ta iseõppinu. – Toim.).

KN: Oled kritiseerinud, et olen sind ja ennast "Zarathustra-vangi" pannud. Siiski palusin sul "Zarathustra" taas kätte võtta, et leida tänaseid haakumisi.

LL: Haakusid mitu mõtet, kirjutasin välja näiteks selle: "Aeglane on kõigi sügavate allikate elamus. Kaua peavad nad ootama, enne kui nad teavad, mis langes nende sügavikku."

KN: Milles on erinevus, kui sa 20-aastasena "Zarathustrat" esimest korda lugesid, ja nüüd, 96-aastasena?

LL: See oli väga tähtis teos minu nooruses. See oli tol ajal mulle nagu ravim!

Nüüd ei ole mul muud tahtmist, kui see, et kuidas ma üldse saan selle raamatu lehti keerata – see on poolvõimatu, sest lehed kukuvad ise tükkideks. Võimatult palju läbi töötatud raamat, sellisena on see reliikvia. 1932. aastal välja antud raamat, olin siis 4-aastane.

Meenutan, kuidas ma ahmisin seda tarkust, kui õnnelik ma olin, et selle leidsin. Kuidas Nietzsche seda kirjutas, sellisena oli see väga vahetu ja ainuke. Nüüd ma ei vaja enam seda vana tarka Zarathustrat, nüüd on mul enda mõtted. Nüüd ma ütlen talle: "Hüvasti!"

KN: Ütlesid, et sul on viimasel ajal valminud ligikaudu 15 väikest maali ja lubasid neist teha näituse, kui esitleme su loomingule, sinu 65 aastale abstraktsionismis pühendatud esseekogumikku. Ehk jagad eelinfona, millised teemad on neis "väikestes piltides" pinnale tulnud?

LL: Need on mul väikesed kompositsioonid. Need saavad kiiremini valmis, on kahe-kolme seansi teosed. Kiiremini saad kätte, et kas tuleb maal või ei tule. Käeliigutus on väiksem, vajab vähem energiat, aga sa pead selle teose juures ikka pingega olema. Võib-olla rohkem jutustavad kompositsioonid tulevad, sisulist vahet pole. Mõned pealkirjad: "Pillerkaar", "Pärast "Parzivali"", "Sõja õõvastus", "Sinise rüpes", "Suvest läbi", "Vaid hetk". Ma loodan, et saan veel maalida.

1 Kaire Nurk, Maalimine on kannatustegevus. – kunst.ee 2000, nr 1, lk 36–40.

2 Intervjuu on kokku pandud kolme telefonivestluse põhjal Lola Liivatiga: 30. X, 3. XI ja 8. XI 2023.

3 Vt lähemalt: Kaire Nurk, Abstraktsionism koos ja ilma Zarathustrata. – KUNST.EE 2019, nr 1, lk 32–38.

4 "See oli üsnagi mitmekesine aas. Kunst Margus Punabi kogust", 28. X 2023–25. II 2024. Näituse idee: Katrin Kivimaa. Kuraatorid: Indrek Grigor ja Peeter Krosmann.

5 "Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel", 16. IX 2023–25. II 2024. Kuraator: Mai Levin.

6 Vt lähemalt: Kaire Nurk, "Traditsioonist ei maksa teha iidolit, aga seda on mõistlik hoida." Kaire Nurk usutleb Mai Levinit seoses näitusega "Kujutav kunst Tartus 1960. aastatel". – KUNST.EE 2023, nr 4, lk 69.

Kaire Nurk on kunstikriitik ja maalikunstnik ning ajaloolane.