top of page

IT TAKES TWO TO TANGO /2022

Triinu Soikmets, kunstiteadlane, Eesti

Helsingi Kunstnike Liidu (HAA) ja Eesti Maalikunstnike Liidu (EML) ühisprojekt FinEst AASTAL 2022

Eesti Maalikunstnike Liidu ja Helsingi Kunstnike Liidu kahesuunalist koostööprojekti võib pidada juba puht formaalselt tõesti laiahaardeliseks ja kõikehõlmavaks – esimene pool esindab liidu nimele omaselt erinevaid maalimeediumi stiile ja tehnikaid, teine aga kõikvõimalikke kujutava kunsti allharusid. Arvesse võttes märkimisväärseid erinevusi mastaapides, mis puudutavad Eesti ja Soome geograafilist ulatust ja populatsiooni, on loogiline, et ühe puhul on hõlmatud terve riik ning teise puhul kõigest pealinn. Kaks liitu, mille ajalooline ulatus on samuti üsna erinev, on käesoleva koostööprojekti raames leidnud ilmselt optimaalse lahenduse, kuldse kesktee, mis kajastaks seda, mis ja kes kahe naabri kunstiareenidel parasjagu aktuaalne on. Asetades need aktuaalsused omavahel dialoogi luuakse alus põnevateks peegeldusteks, mis ühe riigi piires poleks võimalik, suuremas rahvusvahelises kontekstis aga hägustuks.



Lisaks tehnilisele ja temaatilisele mitmekesisusele paistab näitustetsükkel silma ka erisuguste toimumispaikade poolest. Neist esimene, Eesti Vabariigi suursaatkond Helsingis esindab nii-öelda suletud erapinna kategooriat – kunsti kaemiseks peab olema kas ametlik või pidulik põhjus ja kutse või vähemalt eelnev kokkulepe. Järgmised näitused Soome lahest põhja pool leiavad aset juba traditsioonilisemates, kuigi väga erinevates paikades, olgu selleks Helsingi Kunstnike Liidu galerii Suomelinnas ehk mitme saali, võlvlagede ja trellitatud akendega võimas ruum kunagises sõjaväekasarmus; või pisike ja intiimne Katariina galerii, mis oma minimalismi ja lakoonilisusega sobituks hästi illustreerima „valge kuubi“ kui ideaalse näituseruumi tüpaaži. Malmitalo galerii Helsingi põhjaosas kohalikus kultuurikeskuses, kus galeriivisiidi saab sujuvalt ühendada kontserdil või kinos käiguga, esindab omakorda äärelinna kunstikeset. Sinna ei jalutata mööda uhket bulevardi ega sõideta praamiga, vaid saabutakse rongi või bussiga, mille peatused on paari sammu kaugusel, nagu seda on seal ka ostukeskused, kaubamajad ja säästupoed, spordiklubid ja solaariumid, bistrood ja pargid. Midagi võluvat on sellises pretensioonitus argisuses ja lihtsuses.


Maabudes tagasi siin- ehk lõunapool lahte, leiame projekti raames samuti eest kaks täiesti erinevat näitusepinda, millest esimene ehk Kadrioru galerii ruum liidab endas suursaatkondlikkuse ja lihtrahvalikkuse. Kaasaegne bürookompleks, mille avar aatrium kulgeb keerdtreppe pidi läbi mitmete korruste, ei ole kapitalismikartlike kunstikriitikute silmis ehk ideaalseim paik kõrgkunsti eksponeerimiseks, kuid kunsti enda seisukohalt teenib avatud lahendus ja pidev publikuvool kindlasti oma eesmärki. Sellele mõneti vastanduv Pärnu Linnagalerii on omakorda tuttav nii kohalikele kui turistidele – on meie suvepealinn ju armastatud kuurortiks ka meie põhjanaabrite seas ning jalutuskäik mööda vanalinnatänavaid vastab kahtlemata konservatiivsema maitsega kunstisõbra ettekujutusele külaskäigust galeriisse. Vaevalt on tavalugeja siinkirjutaja kombel kõik need kohad ühe ja sama näituseprojekti raames järjest läbi käinud, kuid kindlasti tasub kustahes näitusel tähele panna ja tunnetada ümbritsevat ruumi, mis mõjutab nii kunsti tajumist kui võib moodustada omaette elamuse. Läbi kunstidiskursuse ajaloo on arutatud, kus ja kuidas taieseid esitleda – käesolev projekt on suutnud selles osas hästi mängu tuua erinevad viisid ja võimalused.


Helsingit, Tallinnat ja Pärnut ühendab merepiir ning meri on ka soome ning eesti kunstnike ühe ühisnäituse teema ja juhtlõng: just juba varem mainitud Malmitalo galeriis tulid nende vesised nägemused paarikaupa paigutatuna eriti veenvalt esile nii ühis- kui vastandosade kaudu. Üks huvitav kontrast seisnevat seal kuraatorite sõnul tähelepanekus, et eesti autorid eelistavad oma soome kolleegidega võrreldes tunduvalt suuremaid formaate! Kas väikese venna soov end suuremana tunda? Merega otseselt ja kaudselt on seotud mitmed teiste grupi- ja isiknäitustega seotud märksõnad: loodusjõud ja loodushoid, tehiskeskkond ja vaimne vabadus. Neonaivismi-teemaline ühisnäitus omakorda võtab ambitsioonika eesmärgi kajastada lapsemeelse kunstivoolu taastulekut, kuigi teeb seda ehk liiga laia lehega ja läheb seega lati alt libedalt läbi; samal ajal kui Art Tube’i nimelisi näituseid võib nimetada tõepoolest õnnestunult kunstikiirteeks, sest niivõrd suures mahus erinevad ülemerekunstnikke pole siinmail küllap kaua nähtud.


Seitsme näituse peale kokku jagub autoreid rohkemgi veel, nii palju, et võimatu oleks neid kõiki ära märkida või kasvõi kategoriseerida. Kellegi konkreetse esiletoomine omakorda peaks toimuma mingi põhjendatud printsiibi alusel. Üks selline võimalik printsiip on kogu näitusetsükkel raamistada esimese ja viimase ekspositsiooniga, sisse- ja väljajuhatusega. Nagu juba eespool märgitud, esindab Eesti Maalikunstnike Liit projektis maali erinevaid võimalusi ning Helsingi Kunstnike Liit kunsti laiemalt, ning kas juhuslikult või taotluslikult, kuid just esimesel ja viimasel näitusel tulebki see erinevus eriti selgelt esile.


Alustuseks, „Eestimaised stiihiaid“ ehk loodusjõud värskelt renoveeritud ajaloolises saatkonnas hoones, mille sisekujunduses on graafiliselt edasi antud mõlema riigi sakiline rannajoon ja mis seega teemale taustaks hästi sobib. Vaibamustriga sobivad omakorda hästi geomeetrilised vormid, (Jüri Kask), pallaslikust lisab vaade mäestikule (Karl-Kristjan Nagel), draamat ja romantikat aga erinevais varjundeis pilved (Mall Nukke, Toomas Vint). Muidugi pole puudu massiivne ja ekspressiivne vesi (Jaan Elken), kuhu täiendust lisab süngevõitu imedemaa (Saskia Järve) ja kontrasti hüpersuperreaalsed taimemustrid (Katrin Piile). Kalkuleeritud abstraktsioonid (Maarit Murka, Alar Tuul) omakorda vastanduvad naivistlike stseenidega lapsukesest linnu seljas või voodiserval (Vilen Künnapu, Lilian Mosolainen). Ülehindaksin iseennast ja alahindaksin eesti kunstimaastikku, kui ütleksin, et see näitus ongi meie maali kokkuvõttev visiitkaart, kuid kindlasti on tegu variatsiooniderikka ja läbimõeldud valikuga.


Ning lõpetuseks, „Art Tube 2“ ehk kaheksa kunstnikku igaüks omaette toas Pärnu Linnagaleriis, kus ehk just tänu sellele näitusele sai selgeks, kui asjakohane võib olla üks sopistatud näituseruum. Keskkonna pärast muretsev valgusinstallatsioon (Noora Ojala) või muretud pop-kunsti elementidega assamblaažid (Reijo Kärkkäinen), nostalgiaga üle kullatud maalid mälestusväärt hetkedest (Petri Hytönen) või püüd tabada hetkemälu kaotamist videos fotos, filmis, performance’is ja installatsioonis (Mari Sydänmaanlakka), keha ja ruumi suhe korpulentsesse pabermassi valatuna (Pia Männikö) või pulbitsev tühjus kuivnõelaga graveerituna (Pirjetta Brander), joont ja vormi otsiv külm abstraktsionism (Juha Vanonen) või naiselikult pehme ja õrn geomeetriliste sugemetega müstitsism (Gunzi Holmström) – tegu on tõepoolest täiesti erinevate õhustikega, mis kokku jutustavad ilusa loo ühe vennasrahva hingestatud visioonidest.


Võime vaid loota, et viisime teisele poole lahte samasugune tunde.


Triinu Soikmets, kunstiteadlane, Eesti

---

It Takes Two to Tango The two-way cooperation project between the Estonian Painters’ Association and Helsinki Artists’ Association can be regarded as truly comprehensive and all-encompassing already in purely formal terms: as its name suggests, the first-mentioned party to the project represents various styles and techniques of painting medium, while the other represents all kinds of sub-branches of visual art. Taking into account the significant differences in scale, regarding the geographical scope and population of Estonia and Finland, it is logical that, in the case of one party, the entire country and, in the case of the other, only the capital city is covered. Within the framework of this cooperation project, the two associations, whose historical scopes also differ a lot, have apparently found an optimal solution, established a middle ground that reflects what and who are currently topical in the art arenas of two neighbours. By bringing these actualities into dialogue with each other, the basis for exciting reflections is created, which would not be possible within the limits of one country and would be blurred in a larger international context. In addition to its technical and thematic diversity, the cycle of exhibitions also stands out for the wide variety of venues. The first venue, the Embassy of the Republic of Estonia in Helsinki, falls into the category of a closed, private space, so to speak – to view artwork, one has to have either an official or ceremonial reason and an invitation, or at least a prior agreement. The next exhibitions taking place north of the Gulf of Finland are displayed already in more traditional, albeit very different places, be it the HAA Gallery, i.e., a powerful space of several halls with vaulted ceilings and barred windows in former military barracks, in Suomenlinna; or a tiny and intimate Gallery Katariina, which, by its minimalism and laconicism, would be well suited to illustrate the „white cube“ as an ideal type of exhibition space. On the other hand, Malmitalo Gallery represents a suburban art hub in the local cultural centre in the norther part of Helsinki, where a visit to the gallery can be seamlessly combined with going to a concert or to the cinema. One does not walk down a fancy boulevard or take a ferry to get there, but arrives by train or by bus, the stops of which are just a few steps away, as are shopping centres, department stores, and thrift stores, sports clubs and solariums, bistros and parks. There is something charming about such unpretentious ordinariness and simplicity. After landing back on this side, that is, on the south side of the bay, we also detect two completely different exhibition spaces used within the framework of this project, the first of which, Kadrioru Plaza Gallery, combines embassy-likeness with commonness. A modern office complex, with a spacious atrium running through several floors via a spiral staircase, is perhaps not the most ideal place to exhibit the works of fine art in the eyes of art critics who fear capitalism, but the open solution and the constant flow of the audience certainly serve the purpose from the point of view of the artworks themselves. A somewhat contrasting Pärnu City Gallery is well known by both locals and tourists – after all, our summer capital is a popular resort among our northern neighbours as well, and a walk along the streets of the old town undoubtedly meets the notion of a visit to a gallery for an art lover with a more conservative taste. Unlike the writer here, the average reader has hardly visited all these places one after another within the framework of the same exhibition project, but, at any exhibition, it is definitely worth to pay attention to and feel the surrounding space, which both affects the perception of art and can form an experience in itself. Where and how to present art has been discussed throughout the history of art discourse – in this regard, this project has succeeded in bringing into play various ways and possibilities. What Helsinki, Tallinn, and Pärnu have in common is the sea border, and the sea also is the theme of and the clue to a joint exhibition by Finnish and Estonian artists: it was just in the already mentioned Malmitalo Gallery where their watery visions, displayed in pairs, stood out particularly convincingly both by their common and contrasting parts. An interesting contrast, according to the curators, is the observation that Estonian authors prefer considerably larger formats compared to their Finnish colleagues! A little brother’s desire to feel himself bigger? Several keywords that describe other group and solo exhibitions are directly and indirectly related to the sea: the forces of nature and nature conservation, artificial environment and spiritual freedom. The group exhibition on neo-naïve art, in turn, takes on the ambitious goal of reflecting the return of the childlike art movement, although it does so perhaps too ostentatiously and, thus, turns out to be below expectations; on the other hand, the Art Tube exhibitions can be indeed called an art highway, because such a large number of various overseas artists have not been seen hereabouts probably for quite a while. There are a lot of authors participating in the seven exhibitions; so many that it would be impossible to mention or, at least, categorise them all. In turn, highlighting someone should take place on the basis of some well-founded principle. One such possible principle is to frame the entire cycle of exhibitions with the first and the last exposition, an introduction and a conclusion. As it was already mentioned above, in this project, the Estonian Painters’ Association represents different possibilities of painting and Helsinki Artists’ Association – art in the wider sense, and either by chance or on purpose, the difference becomes especially clear precisely in the first and the last exhibition. To begin with, Estonian Elements, i.e., the forces of nature in a newly renovated historic embassy building, which interior design graphically conveys the jagged coastline of both countries and, therefore, fits the theme well as a background. In turn, geometric shapes (Jüri Kask) go well with the carpet pattern, a view of the mountains (Karl-Kristjan Nagel) adds a Pallas-like touch, while clouds in various shades (Mall Nukke, Toomas Vint) add drama and romance. Of course, there is no shortage of massive and expressive water (Jaan Elken), which is complemented by a gloomy wonderland (Saskia Järve) and contrasted by hyper-superreal plant patterns (Katrin Piile). Calculated abstractions (Maarit Murka, Alar Tuul) contrast with naïve scenes of a baby on a bird’s back or on the edge of a bed (Vilen Künnapu, Lilian Mosolainen). I would be overestimating myself and underestimating the Estonian art landscape, if I said that this exhibition indeed is the business card that sums up our painting, but it certainly provides a varied and well-thought-out selection. And finally, Art Tube 2, i.e., eight artists each in their own room in Pärnu City Gallery, where, perhaps thanks to this exhibition, it became clear how appropriate a partitioned exhibition space can be. A light installation concerned about the environment (Noora Ojala) or carefree assemblages with pop art elements (Reijo Kärkkäinen), paintings of memorable moments gilded with nostalgia (Petri Hytönen) or an attempt to capture momentary memory loss in video, photography, film, performance, and installation (Mari Sydänmaanlakka), the relationship between body and space cast in corpulent paper pulp (Pia Männikö) or bubbling emptiness engraved in drypoint (Pirjetta Brander), cold abstractionism searching for line and form (Juha Vanonen) or femininely soft and delicate mysticism with slightly geometric features (Gunzi Holmström) – these are, indeed, completely different atmospheres, which together tell a beautiful story about the soulful visions of a brother nation. We can only hope that we delivered the same feeling to the other side of the ba

69 views0 comments

Recent Posts

See All

댓글


bottom of page