2031

EESTI MAALIKUNSTNIKE LIIDU KURAATORNÄITUS, 2011

18.08.-11.09. 2011

TARTU KUNSTIMAJA

Kuraatorid ANDRES KOORT ja VEIKO KLEMMER

Kuna iga inimene peaks lisaks oma igapäevasele olmlemisele evima ka mingit generaalplaani pikemas perspektiivis, siis kutsume kaasa mõtlema ja üles tähendama oma ärksamaid tuleviku nägemusi teemal 2031.

 

Sellist mõtteharjutust maksab ikka ja jälle teha, sest see nõuab suurt empaatiavõimet ja interpoleerimisoskust ning laialdasi teadmsi igast elu valdkonnast - mistõttu mõeldes tulevikust selgineb olevik; ning vajalikum seda enam, et tõenäoliselt on järjekordne valimisjärgne poliitpohmakasselleks ajaks jälle käes ja avalikus meedias tõusevad taas katked stiilis "kuhu edasi? aga mida me siis tegelikult tahame?

kuidas?

mida te virisete?

pakkuge alternatiiive …"

 

Pakkugem siis.

20 aastat tagasi oli meil nõukogude soovmõeldud diletantlik plaanimajandus, kästud-lastud elukaugest Moskvast, rohujuure tasandildemokraatia puudus, meedias lokkasid fabritseeritud pooltõed ja eluolus valitses mentaalne defitsiit sellega kaasneva süstemaatilise ülejalalaskimsega.

Lauaarvuti oli imenähtus, telefonid käisid rattaga ja kultuur oli meeleergutus, mitte meelelahutus.

20 aastat hiljem on meil illusoorne fraktsionaalpangandus, käsud tulevad kaugest Brüsselist, rohujuuretsandil demokraatia ei ole võimalik, sestvalimine ei sõltu isikule antud häälte suhtarvust, meedias lokkavad populistlikud pooltõed ja elu-olu juhib ülepakkumisest tingitud süstemaatiline kvaliteedivaegus ning krooniline tööpuudus, mille juured peituvad üleüldises automatiseerimises ja tootmiskapitali viimises odavtööjõuga regioonidesse. St sinna, kus on sooja ja tooraineid – Hiina, Brasiilia, India, Aafrika.

Lauarvuti kui isklik meediakeskus on täis lõputus koguses pilte, filme, muusikat ja mänge, raamatuid ning muud harivat.

Personaalkommunikatsioon on fotoblogides käimas 24/7 ja mobiiltelefon on alati käeulatuse kaugusel.

Kultuur on asi, mida tehakse põranda all.

Veiko Klemmer ja Andres Koort

Tuleviku kohta küsival näitusel suhestuvad kunstnikud inimliku seisundi võimalikkustega üha muutuvas maailmas.

1910-ndatel Itaaliast alguse saanud industriaalne futurism kutsus üles ehitama uut inimest ning sai omamoodi maailmasõja ettekuulutajaks. Ameerikas 1950- ja 1970-ndatel sci-fi’ks arenenud futurismi pildikeel koosnes reeglina rikkalikest värvidest ja konkreetsetest fantastilistest objektidest nagu ülikõrged pilvelõhkujad, täisautomaatne linn või kauged kosmosereisid, kus inimese rolli nähti kui selle kõigega mängivat operanti. 1990-ndate Jaapani küberpunk’i laine populariseeris eskapismi digitaalmaailma ja Inimese versiooni 2.0 võimalikkust.

Nüüd – peale läänemaailma vabaduse illusioonide purunemist, loodusressursside väidetavat kohe-kohe otsa lõppemist ning 7 miljardi tarbjiaks kodeeritud inimese purunema määratud unistustega paremast elust – on pilt tulevikust üpris trööstitu.

Näituse vaataja näeb erinevates lagunemise astmetes abstraktselt ekpressiivseid maale. Lisaks lendavad mustad palakad ja kogutakse relvi. Samas ei ole usk paremasse lootusetult kadunud, sest esindatud on ka konstruktiivne maalilaad ja rohelised ideed.

Veiko Klemmer

© EESTI MAALIKUNSTNIKE LIIT - ESTONIAN PAINTERS´ASSOCIATION

  • EML Facebook