ÄRATUS

EESTI MAALIKUNSTNIKE LIIDU KURAATORNÄITUS, 2008

16.05.-15.06. 2008

ROTERMANNI SOOLALADU

Kuraatorid TIIU TALVISTU ja MARE JOONSALU

Eesti maalikunstnike unine äratus soolalaos

 

Seekordne maalikunstnike rivistus on eriline. Näituse algidee tuli Köleri maalist “Ärkamine nõi-dusunest”, mis olevat esimesi sotsiaalseid töid eesti kunstis.

 Kuraatorid eeldasid, et see teema oleks vääriline vabariigi juubeliaastaks. Ma ei tea, kuidas nad selle ühe Johan Köleri magedama maaliga kavatsesid tänapäeva kunstnikele inspiratsiooni süstida. Kas meenutamaks 19. sajandi ärkamisaega, uut iseseisvuse saavutamist või lõimimisteema taas ülesvõtmist. Kunstnikke on kokku aetud Pärnust Narvani. Nii palju vene nimega kunstnikke pole maalinäitustel näinudki.

1990. aastate algul, kui olime Ando Keskkülaga kunstnike liidus, tegime küllasõidu Narvasse ja Ivangorodi, käisime kunstnike ateljeedes mõlemal pool jõge ja saime aimu, mis laadi kunsti seal tehakse. Küll oli seal Picasso jäljendajaid, oma meelest ekspressioniste ja nn sürtšikuid. Kõik need liinid on praeguselgi näitusel esindatud. Kuzja Zverev, Šamil Alijev, Gennadi Jeltsov, Gennadi Kurlenkov ja Boriss Uvarov. Igal juhul ajavad nad pildi veelgi segasemaks.

Žürii oli seekord olemas – peale kuraatorite veel Mari Roosvalt, Ado Lill ja Kädi Talvoja. Peab ütlema, et žüriid polnukski vaja läinud, sest tundub, et mingit sõelumist ei toimunud, sest kuidas on läbi läinud sellised “sürr-kitši” nähtused nagu Eve Luige ja Olga Loginova maalid.

Mingi “ärkamisega” pole näitusel suurt pistmist ja vabariigi juubeli puhuks oleks võinud teha ikkagi rangema valiku. Või oligi see kuraatorite kerge iroonia praeguse riigi kunsti suhtes. Ühesõnaga, tuua välja ka kogu praht ja näidata eesti kunsti seinast seina, lootuses, et stagneerunud eesti kunst ärkab ükskord nõidusunest.

 

Helgemast poolest

Ega siis kõik pole halb. Kokku esineb 61 kunstnikku. Eristuvad teemaplokid, kujundaja on pannud pilte kõrvuti suguluse järgi: abstraktsed, figuratiivsed, popilikud ja nii edasi. Tiit Pääsuke jätkab oma abstraktset maalilist stiili, küll on aga sisse tulnud ka varasemast tuttav naisenägu. Uus kvaliteet on ka Uno Roosvaldil, kelle küllastunud värve on nauding vaadata. Jaan Elken jätkab samas laadis, ainult pildid on “märjemad”, millele vihjavad piltide pealkirjadki. Ilmar Kruusamäe on oma suurte portreede kõrval teinud ka autoportree. Ainult näopartiis läheb ta liiga nokitsevaks.

Head maali kohtab mõlemal korrusel. Sven Saagi “luitunud” maalid tekitavad ilmselt kõigis mingeid assotsiatsioone, Sirje Runge maalitud objekt “Mälestused” viitab autobiograafiliselt tema varasemale loomingule.

Käisin näitusel koos kunstikauge inimesega, keda lausa jahmatas Jüri Arraku maal. Paistab, et Arrak on oma fantaasia ja mitteteadvuse sügavustest veel midagi leidnud. Efektsed on Maarit Murka maalid, samuti Sirami ja Andrus Joonase pannood, kuigi viimati mainitu sarnaneb üha rohkem Marko Mäetammega. Sirja-Liisa Vahtra oma tühjade ruumidega asendab meil Mari Kurismaad. Meeldis ka Toomas Kuusingu “karavad-žistlik” maal. Jüri Kask on läinud kuidagi minimalistlikumaks ja koonerdab värviga.

Ainus teemamaal on Kätlin Stahlilt, kelle teos lihvituna võiks paigutuda sotsrealismi lahtrisse. Pole palju vajagi, et tuleks hea maal – seda tõestab Mila Balti pilt, kus on suurel pinnal vaid üks lammas. Sama võib öelda ka Mara Koppel-Ljutjuki maali kohta, kus poisi pilk on äärmiselt sugereeriv.

On ka arusaamatuid töid, mida võiks kvalifitseerida žürii praagina, nagu Eve Luige, Nelly Drelli, Tõnu Mäsaki või Sirje Protsini maalid. Ent kui kuraatorite soov oli tähistada vabariigi juubeliaastat tõesti seinast seina näitusega, siis miks mitte. Või ongi nii, et süveneb see postmodernistlik aeg, kus tuleb üha enam marginaale eksponeerida.

Sageli on raske vahet teha, kas tegemist on diletantismi või hoopis teadliku või tahtmatu naivismiga. August Künnapuga on kõik selge, kuid mulle tundmatu kunstniku Per William Peterseni puhul laiutan käsi.

Igal juhul igav näitusel ei hakanud. Alati on nii, et kui kõik on perfektne, siis polegi muud kui öelda kiidusõnu – probleemi polegi. Kui aga midagi logiseb, siis on rohkem, millest kirjutada.

ANTS JUSKE

© EESTI MAALIKUNSTNIKE LIIT - ESTONIAN PAINTERS´ASSOCIATION

  • EML Facebook