EESTI   MAALIKUNSTNIKE   LIIT

2000. aastal korraldas Eesti Kunstnike Liit aastanäituse, millega taastati vahepeal katkenud ülevaatenäituste tava.

Suurnäitus pealkirjaga "Eesti kunst. Eesti võimalused" toimus Tallinna ja Tartu erinevates näitusepaikades: "Dé jà vu" Tallinna Kunstihoones (kuraatoriks 1990. aastate maalipoleemikas osalenud Toomas Vint), "Naturalism" Kunstihoone galeriis (kuraator Peeter Allik) ja "Aids kultuuris. Immuniteedi kadumine kunstis" EKM Rotermanni soolalao näitusesaalis (kuraator Johannes Saar). Tartu Kunstimajas ja sealses Monumentaalgaleriis toimus näitus "Eneseksjäämine. Väiksed rollimängud XXI sajandiks" (kuraator Reet Varblane).

Nii 2000. aasta näituse, aga ka järgnevate EKL-i üldnäituste ekspositsioonid olid valdavalt maalikesksed.

WIKIPEDIA

- - - 

​

NÄITUSEST MEEDIAS:

​

- SIRP

Haiguste ravi. Kontrollitud

/---/

TRENDITEADLIK AIDS
Aga Johannes Saar teab, kuidas kenasti käituda. Tema ei hakka oma näitusele jõledusi toppima. Rotermanni soolalaos on kõik steriilne. Jutt käib küll AIDSist, aga kuskil pole ühtki mädapaiset, kopsudest ei eritu rohekat löga, mädaneva aju tükid ei vedele põrandal.

Imuunsuspuudulikkus poleks kultuurile justkui miskit kahju toonud. Ainult August Künnapu süüdimatud maalid esindavad siin kergelt segast osa inimkonnast ja kultuurist. See käib asja juurde, vürtsiks.
Ansambli Queen viimasel plaadil on lugu pealkirjaga “I am Going Slightly Mad”. Selle sündimise ajal oli laulja Freddie Mercury oma AIDSi põdemisega juba üsna kaugele jõudnud. Kunagisest priskevõitu superstaarist oli järel lillade silmaalustega inimvare. Aga video oli vaja ikka ära teha. Noh, mis ikka, tittytainmenti masinavärk krohvis Freddie näo valgeks ja tupeeris väljalangevad juuksed puhevile. Rahvas arvas, et see on kontseptuaalne. Tegelikult pani poiss varsti kõrvad pea alla. Suri ära täiesti naturalistlikult, koos kõige juurdekuuluva kõduga.

See ongi AIDS kultuuris, siis haiguse kultuurne varjamine. Ega mul puhtuse vastu midagi ei ole, ka mina sureksin parema meelega puhta vanainimesena hooldekodu turvalises voodis valgete linade vahel, kui n�iteks laseksin end ebaesteetiliselt trammil l�mastada, nagu juhtus poeediga Marko Laimre installatsioonis ja Kariniga Tammsaare romaanis. Ma ei taha �elda, et kogu kunst peaks olema naturalistlikult ligane, aga arvan, et steriilsus ei tohiks ka omaette eesm�rk olla.
Millest kunstnikud meile vestavad? Marko Laimre ajab n�iteks habet. Esimene m�te on, et �kki ta tahtis Johannes Saart m�nitada, sest Saarel oli ka mitte v�ga ammu selline De Niro stiilis r�ngashabe, mida Laimre ajab. Ilmselt siiski mitte. Delikaatse autoagressiooni k�igus eemaldub karvkate, Simsoni lakk, mis peaks sisaldama m��tilist j�udu. Inimene maskeerib end vabatahtlikult vangiks, loobudes nii justkui vabadusest. Laimre loobub vabadusest, t�en�oliselt edu nimel kunstimaailmas, topib soolikad k�htu tagasi ja t�mbab t�mbluku kinni. N�ustub panema n�itusele kasv�i m�ttetu kapi, sest kus sa ikka niisama telekad paned, mage ju. Asi n�eb v�lja kultuurne. Koolnu on kenasti meigitud. Ja siis? Ka Jaak Soans tegeleb onanismiga, lootes sellele, et k�ik teavad, et ta oli kunagi v�gev esindusskulptor ja see, kui ta n��d skulptuuride peale slaide n�itab, on l�pp meta. Ei hakka �ldse r��kima sellistest klišeedest nagu Barbie’de (Kiwa) ja Kummi-Elsade (Anu P�der) l�putu ekspluateerimine v�i Laurentsiuse ja AD videopeisaa. Milleks see, Laurentsius oskab ju k�sitsi ka v�ga ilusaid maailmal�pumaastikke teha. Kui Johannes Saar leiab, et �ks meie kultuuri haiguse tundem�rk on klišeed, siis v�inuks ju n�itusele neid veel leida. Klišeed on muidugi kohustuslik meelelahutuse metoodika, aga see n�itus meelt ei lahuta, tekitab pigem masendust. Viis aastat tagasi oleks Liina Siibi lasteporno euromoraali areaalis kindlasti pahameelt tekitanud. N��d on valge rass juba niipalju mandunud, et k�igil on pohhui. Saame teada, et lisaks p�evapiltnik Ly Lestbergile, kes on “tegelikult homo” (suuline tsitaat kunstiteadlaselt, kelle nime ma turvalisuse huvides ei nimeta), on meil ka p�evapiltnik Liina Siib, kes on tegelikult lesbiline pedofiil. Ka Jasper Zoova, kelle video praegu Linnagaleriis jookseb, on pedofiil (noorkunstniku staatuses k�ll, aga vanuse poolest juriidiliselt juba sobib), t�si k�ll heteroseksuaalne. Ma ei usu seda s��tusekontseptsiooni, ma olen kindel, et lastepornot viljeldes tekib kunstniku kehas seksuaalne erutus ja �ldsegi mitte intellektuaalne mure rikutud noorsoo v�i Tai alaealiste prostituutide p�rast. Ja �ldse, miks just teismelised plikad peavad kogu aeg s��tust kehastama? Imik, kass v�i seniilne vanamees on palju s��tumad olendid. Pubekas on see viimane s��tu, tema t�mbab sul k�ige l�dvemalt naha �le k�rvade.
Niisiis, olukorras, kus maailm on t�is erutavaid probleeme, tegelevad kunstnikud v�ljam�eldud teemadega, asjadega, mida pole olemas, ja kasutavad selleks kujundeid, mis on kas ammu t�hendustest t�hjaks l�pstud v�i polegi kunagi midagi t�hendanud. Sellel k�igel on t�hendus ainult seespool kunstiruumi. See pole AIDS kultuuris, pigem autism v�i paranoia. N�itus konstateerib olukorra, paneb diagnoosi, aga ei ravi. Nagu Peeter Lauritsa fotol, kus n�eme praegust maailmamudelit, iga wannabe unistust s�ita bemariga, omada paaritonnist �likonda ja blondiini tagaistmel. Aga meid �mbritsev maailm ei lase sellel s�ndida, Kalifornia kuurordi asemel �mbritsevad kodanikku industriaal�hiskonna varemed ja l�hemal vaatlemisel selgub, et maailma ei valitsegi j�ulised mafioosod, vaid hoopis vaevu vurruudemeis d�stroofilised jobud, kelle maailmapilt on m��detav ekraani diameetriga. Kunst on kahjuks minetanud omaduse olla �ks kommunikatsioonivorme. Art for art’s sake, kui see liiga kaua v�ltab, muutub omaette r��kimiseks, mis on ka �ks hullumeelsuse s�mptomeid. Ongi nii, nagu Erki Kasemetsa t��s: autokummidele on tr�kitud sama kummi muster, kunsti aineseks on kunst ja see ei huvita kedagi, kuigi Juske v�ib v�ita, et see on v�ga postmodernistlik ja euroopalik. Laiba meikimine ei too elu tagasi.

Mari Sobolev

​