UUS JA VANA NARRATSIOON

EESTI MAALIKUNSTNIKE LIIDU KURAATORIPROJEKTID 1999, KOOSTÖÖS EKL

18.06.-18.07. 1999

TALLINNA KUNSTIHOONE, ROTERMANNI SOOLALADU,

VAAL GALERII, RAATUSE GALERII, TALLINNA KUNSTIHOONE HOOV.

Üldkoordinaator JAAN ELKEN

 

-UUS JA VANA NARRATSIOON

EESTI KUNSTIMUUSEUMI NÄITUSESAAL ROTERMANNI SOOLALAOS

Kuraator ja kujundaja ANTS JUSKE

Ants Juske kuraatoriprojekt Rotermanni soolalaos kannab pealkirja "Uus ja vana narratsioon".

Üha enam on märgata, et videokunstis taandub minimalism ning video tegeleb juba ammu "väikeste jutustustega".

Seejuures on suurenenud ka video visuaalne atraktiivsus, et mitte öelda maalilisus. Sama kehtib ka installatoorse kunsti, performance´it, samuti foto- ja kompuutrikunsti ja reklaami kohta.

Käesolev projekt püüabki ühendada maalilisust, figuratiivsust ja narratiivsust eri kunstiliikides.

Kuna maalikunst on nende komponentide seisukohalt isalikus positsioonis, on maalil ekspositsioonis ka keskne koht. 

Tööde vastuvõtt Rotermanni soolalaos 14. juunil kell 10 -16. 

- - -

Kolmas maali suurnäitus "Maal'99" toimus Tallinna Kunstihoones ja EKM Rotermanni soolalao näitusesaalis. 

Ants Juske "Uus ja vana narratsioon" toimus EKM Rotermanni soolalao näitusesaalis. Näitus püüdis ühendada maalilisust, figuratiivsust ja narratiivsust erinevates kunstiliikides. WIKIPEDIA

NÄITUSEST MEEDIAS:

- SIRP

Ülevaatenäitusest

Kui Tallinna viies galeriis avati eelmise aasta 10. juulil eesti maali aastanäitus, siis kinnitas peakorraldaja Jaan Elken, et eesti maal on huvitavam kui eales varem.

“Ergutav süst maalimaastikule", “Maalijad uutmistuhinas” ning "Kuraatorid , tegelege rohkem maalikunstiga !" olid lipukirjad , mille all kriitikud toona näitustele reageerisid.

Ehkki ühes neist artiklites mainiti mõningaid puudu- või ülejääke, oli üldine rõhuasetus maalikunsti toetav. Toonaste kuraatorikäekirjas teostatud maaliülevaatuste tutvustamisel kordusid märksõnad "värske vaatenurk” ja “megapopp suhtumine". Kuid juba esimene uuenenud maali aastanäitus 1997 . aasta aprillis lubas kirjutada eesti maali renessansist. 19. juuni “Kunstikanali” saates kordusid taas konstruktiivse eufooria noodid.

Otsustades kolme viimase aasta jooksul toimunud näituste ning värvikataloogi “Eesti maal” põhjal, on maalijad end eesti kunstipildis võimsalt kehtestanud. Hästi korraldatud aastanäitused on eesti maalile tervikuna loonud edu traditsiooni, mida tahaksin analüüsida.

Tänavuse maaliparaadi enamikku - Eha Komissarovi koostatud väljapanekut “Maal ‘ 99” Tallinna Kunstihoones, Kursi koolkonna näitust Raatuses, seinamaalikonkurssi Kunstihoone hoovis ja Tartu ülikooli maalikateedri õpilaste ja diplomandide näitust Vaala galeriis võib pidada ülevaatenäitusteks. Just seinastseina väljapaneku kaudu on maali aastanäitus end alati väärtustanud. Isegi kuraatorite kaasamise korral on kõikide ekspositsioonide läbilõikes tegelikult alati toimunud totaalne ülevaatus.

Seekord mängib üksnes Ants Juske Rotermanni soolalaos partii, milles ta publiku ootuste, kunstnike tööde ja enese püstitatud probleemide vahel balansseerides järgib suuremal või vähemal määral omakehtestatud reegleid. Eesti maalikunsti üldseisu puutuvaid järeldusi on võimalik teha ka soolalaos “Uuel ja vanal narratsioonil” eksponeeritava koosluse põhjal, aga need ei suru end vägisi peale.

Väljaspool põhiprobleemi, milleks on maaliomaste jutustusviiside analüüs, paistab näitus silma kujunduse salonglikkusega. Juske esitab eklektilist maalikooslust tugeva tervikuna, asetades rõhu keskmise eestlase kodustele maitse-eelistustele. Et näitus kohati naerab eksponeeritava materjali üle, siis jääb vaid imestada, et maalijate eneste hulgas kuulukse see küllalt populaarne olevat.

Laiale kunstnikkonnale avatud näitused on alati olnud selgelt motiveeritud. Need rahuldavad kunstnike vajadust kunstikomisjonide maitsest ja kuraatorite ambitsioonidest piiritlemata eksponeerimisvõimaluste järele. Mingi kriisi tõttu näitusepoliitikas või lihtsalt intensiivsete muutuste ajajärgul võib alati teravduda uue ülevaatenäituse vajadus. Mis aga juhtub, kui ülevaatenäitus lähtub ühe kunstiliigi spetsiifikast? Kas sellisel puhul üldse rakenduvad osalusdemokraatia ideedest tulenevad ülevaatenäituse eesmärgid? Kardan, et ei.

Pikemas perspektiivis arvestades saab ükskõik milline nendest töödest, mida esitatakse praegusel maali ülevaatenäitusel, oma väärtusmõõtme ja tarvitamiskvoodi ikkagi kunstimaailmas valdkondadevaheliselt kehtestuvate kirjeldusaluste kaudu, globaalsetes “kunstikõnelustes”. Regulaarselt toimuv erialaliidu ülevaatenäitus püüab luua sellise ekspositsiooniraamistuse, mis võimaldaks end ajutiselt välja arvata kõledalt globaalsetest “kunstikõnelustest”, kehtestada oma traditsioonidest lähtuvaid hierarhiad.

Toon konkreetse näite. Eelmise aasta maalinäituse kontekstis paistis silma Kreg A-Kristringu "Vaade sadamale”. Kunstnik oli uhkesse maaliraami surunud vaate mis avanes soolalao aknast ja nihestas sellega meie tavapäraseid vaatamisharjumusi. Kunstiajaloo seisukohast oli see trafaretne ja ükski kuraator seda enam teistkordselt tellima ei hakka, kuid maalinäituse "sisemonoloogis” mõjus "Vaade sadamale” ergastavalt.

Samamoodi - laiemas kontekstis konservatiivselt, kuid ekspositsiooni seisukohast värskelt - mõjub tänavu Anu Juuraku videopeegel. Selleks et erialaliidu ülevaatenäitus saaks tekitada kunstielevust, peab ta represseerima iga töö suhet visuaalsete kunstide üldisel tegevusväljal toimuvasse.

Erialaliidule kunstipoliitiliselt vajaliku eufooria saavutamiseks on vaja luua illusioon kunstiliigisisestest väärtustest, kunstiliigi arengu sisedialoogist.

Maalinäitused on tõepoolest loonud väga mitmeplaanilise tervikpildi, mis kokkuvõttes võimaldaks rääkida eesti maalikunsti hetkeseisust, kuid ma ei mõista, milleks seda vaja on?

Kui lähitulevikus kirjutatakse eesti kunsti ajalugu, ei hakka keegi eraldi peatükkides välja joonistama arengutendentse maalis, skulptuuris, graafikas ja performanceis. Seesugune jaotus on kaotanud sisulise aluse. Olen veendunud, et kui tulevases Eesti Kunstimuuseumi ekspositsioonis hakatakse modelleerima 1990ndate kunstis toimunut, siis ei anta maalikunstile enam eraldi sõna.

Eestis on küll häid kunstnikke, kes end maalides või maalikunstist lähtuvalt väljendavad, ja ka käesoleval näitusel on palju väärt töid - ma ei kahtle muuseas Kaido Ole möödunudaastases väites, mis kinnitas "maalitud illusioonide võimet mõjuda taas kummastavalt” - see aga ei pane mind uskuma kogu eesti maalikunsti. Milleks siis sellised pingutused, kui 1990ndate läbilõikes pole enam olemas eesti maalikunsti, skulptuuri või graafikat? Korporatiivne eufooria , mida toodavad erialaliitude aastanäi­tused õnnestumise korral, lihtsalt kinnistab tagurlikke struktuure eesti kunstielus, näiteks kunstiõppe jaotumist erialadeks Eesti Kunstiakadeemia stuudiumi algusest lõpuni.

Maalijate Liidu initsiatiivil algatatud uute tsunftikesksete ülevaatenäituste tava on nakatanud ka teisi erialaliite.

Varsti näibki kogu Tallinna kunstikalender juba ette korrapäraselt siiludeks jaotatud olevat - mai on meil moekuu, juuni maalikuu... jne. Kunstnike ametiühenduste paljusus tagab mitme aasta peale ka minimaalse tarviliku rotatsiooni ja ongi meil ette tehtud kogu vabariiklik ekspositsioonipoliitika. Tõtt öelda kaunis jube perspektiiv.

Intrigeerivam oleks korraldada väikesi probleemnäitusi, nagu möödunudaastases paketis oli Kaido Ole kureeritud “Maalitud reaalsus - aktuaalne anakronism”. Üldvaate jaoks võiks aga vaba lava põhimõttel eraldada kõikides Tallinna galeriides korraga kolm augustikuu nädalat tasuta ekspositsioonipinda peaaegu kõigile.

Lõpetuseks vabandan Alice Kase , Ado Lille , Jasper Zoova , Urmas Muru , Meiu Mündi ja Al Paldroki jt. ees, kuna tunnen, et jään nende uutele töödele lehekülje või paari võrra mõtteid võlgu. Mis seal ikka teha - ülevaatearvustus.

H a n n o S o ans

PILT JA LUGU

SIRP

Narratiivsus kujutavas kunstis on veniv mõiste. Ootaks justkui lugu oma alguse ja lõpuga, sündmust ja sõlmpunkti. Tahaks tänuliku vaatajana küsida, mis juhtus, lasta teadjal jutuvestjal kaootilist kulgemist filtreerida. Näeks rõõmuga selget verbaliseeritavat teksti , eneseküllast ja lõpetatud pildiilma. Loobuks kergendusega kahtlusest, et kõik ei alga ega lõpegi siinsamas ja tegelik juhtumine on hoopis mujal.

Aga kust leida selline pilt? Kui nagunii pole üleni iseend kandvat narratiivset kunsti, siis võib abstraktses joontemängus näha sama palju jutustust kui literatuurses figuratiivses kompositsioonis. Erinevus on teravustamises, fokuseerimises, tabatud hetkes.

“ Maal ' 99 ” kõlab mõneti apokalüptiliselt. Justkui maal enne surma või Suurt Plahvatust, maal maailmalõpu lävepakul, raugev maal, millele viirastuvad pildid lapsepõlvest. Maalikunsti aastasündmuse ja enesekaemuse raames püüab Ants Juske kuraatorinäitus "Uus ja vana narratsioon" Rotermanni soolalaos ühendada maalilisust, figuratiivsust, narratiivsust erinevates kunstiliikides, reserveerides keskse koha nende komponentide seisukohalt “isalikus positsioonis” paiknevale rohkem või vähem traditsioonilisele maalile. Isalik positsioon näikse aga olevat sedavõrd võimas ja elujõuline, et ega muule suurt ruumi jagugi. Iseasi , kas see kvantitatiivne ülekaal märgib nüüd uue õitsengu aimdust või lihtsalt valitud vaatepunkti kerget ühekülgsust.

Näituse sissejuhatava teksti all ripub foto filmikaadrist. Maal teab, et jutustamiskunsti ühe võimalusterohkema vormi, ühtaegu kõneleva ja näitava narratiivse filmi kõrval jääb ta loo seisukohalt vaeslapse ossa. Ei saa üks pilt eales samaväärselt rääkida sellest, mis juhtus Andres Lapeteusega.

Aga maali see ei heiduta. Olgu kui narratiivne ja jutustamisaldis tahes, maal ‘ 99 jätab pool peeglit alati enesevaatluseks, sealt ta algab ja sinna ta suubub, olles iseenda tugi ja pelgupaik.

Võitlust ja vastandusi õhutades võiks ju väljapaneku esimene taies filmikaadri kõrval olla suurejooneline maalijutustus panoraami ja barrikaadidega või siis väikese sündmuse emotsionaalne ja eritletud lähivaatlus. Alfred Hirve “ Daam ja pillimängija ” ( 1901 ) näib aga sajandipikkusele ajavahele vaatamata kaasaja narratiivse maali sugulasena. Lugu on pigem eos kui üheselt realiseerunud.

Esimene , mis hakkab silma uues ja vanas maalinarratsioonis, on maastik - ruum kui võimalus, looduskeskkond kui müütiliste, religioossete ( Jüri Arrak , Andres Sütevaka ) ja lihtsalt lugude ( Toomas Vint ) kandja. Maastikumaal kui klassikalise maalikunsti enesemäärangu üks nurgakividest laseb end lõputult teisendada.

 

Maastik ja pornograafia ( Valeri Vinogradov ), maastik kui kitš ( Lemming Nagel , Navitrolla ), lõhutud maastik kui jutustus maalist ( Ando Keskküla ).

Teisedki *

nurgakivid püsivad sedavõrd kindlalt, et lõpuks pole pilti, mida ei annaks narratiivseks mõelda. Portree ( Ilmar Kruusamäe , Kai-Mai Olbri ) on lugu, akt ( Evald Okas , Silvia Eher ) on lugu, üks tähendustest küllastunud kujund, üks peegel ( Anu Juurak ), üks roos ( Laurentsius ) on lugu . Andres Toltsi peaaegu abstraktne seinaleht räägib kindlasti millestki . Jüri Palmi tarkade kivi mureneb jutustuste koorma all . Ette heita ei saa midagi, kinni hakata pole ka kuskilt.

Kogu näitus kulgeb justkui kahe kuhja vahel ning jätab piirid puutumata. Pole õieti külluslikku literatuursust, pole ka päris hääletuid lugusid.

Kui narratiivse maali puhul tekib kõigepealt küsimus, mida maal teeb jutustusega, see tähendab - kas ja milleks pilt vajab lugu ning milleks ta selle loo muudab, siis meelde jääb justkui õlakehitus - igat moodi võib vaadata ja mõelda, kõiges on kõike ja eimidagi.

Kuigi kuraatoriprojekt, vaeb “Uus ja vana narratsioon” valdavas osas siiski paari viimase aasta eesti maalikunsti seisu ega saa seega mööda kokkuvõtvate ja ülevaatavate näituste õnnetusest - linnulennult ei näe detaile ega taba tuuma, hõlmavus ja üldistus segab süüvimist. Veel kurvem küsimus kerkib seoses lubatud maaliga piirnevate “erinevate kunstiliikidega”. Kus need siis on kogu oma “visuaalse atraktiivsuse , et mitte öelda maalilisusega”?

Must-valge retrospektiiv (!) koosneb Kalju Suure fotodest ja Grigori Kromanovi filmikaadritest.

Näituse kaks videotaiest , Helen Valkna “Punane” ja Toomas Mürgi “Smile forever” kasutavad atraktiivse visuaalsuse asemel äärmiselt nappe vahendeid. Muidugi ei saa esitada kõike ja korraga, aga praegu jääb küll mulje, et maal troonib kõhklusteta ja kõigutamatult ning lapsed pole veel kaelagi kandma hakanud, kuigi tegelikult teised ammu kodust kaugel.

Omamoodi kõige ilmekamalt räägib maali hiilgusest ja viletsusest Ervin Õunapuu “Erakogu” repliigina Caravaggio “Õhtueinele Emmauses”. Pilti ei ole.

On postament ja purk hoidisega ning fatalistlik tekst salapärasest oksjonimaailmast, igaveseks kaduvatest meistriteostest.

Siin see maal nüüd elab ja õilmitseb, ainult et pilk näikse ikka rohkem selja taha kui ümberringi pöörduvat.

Selle näituse põhjal tundub, nagu oleks lood ilmast otsa lõppenud, narratiiva priori midagi vana ja krigisevat ning ilma viiteta kuulsusrikkale minevikule (mille tehnika iseenesest nagunii loob) mõeldamatu. Üha uuesti pannakse vaene vintsutatud Mona Lisa silmi pilgutama ja suud maigutama (“ Smile forever ”). Isegi kui ta püsti tõuseks, lahti riietuks ja kätel seisaks, ei ütleks see tänase ja tulevase maalikunsti kohta midagi. Mona Lisa ümber käivad juba ammu hoopis muud mängud.

A n u  A L L A S

- EESTI PÄEVALEHT

Eesti maal nikerdatud raamis

Eesti kunst tunneb end hästi vaid salongis, leiab kuraator Eha Komissarov

Ants Juske kureeritud näitus "Vana ja uus narrat-sioon" Rotermanni Soolalaos ja Eha Komissarovi "Maal 99" Kunstihoones on asunud usinalt täitma kunagiste maalikunsti ülevaate-näituste kohta.

Mastaabilt on maalikunsti tihedus "ühe ruutmeetri kohta" grandioosne ning peab tunnistama, et ka kvalitatiivsem kui varasemate aastate sügis- või kevadsalongides. Seda peamiselt tänu kuraatorite otsustavusele teoste valimisel ning kujunduse meisterlikkusele.

Soolalao näituse kujundas Juske ise, Kunstihoone näituse Jaan Toomik. Mõlemad kuraatorid kurtsid, et eesti maalikunstist (eesti kunstist üldse) on raske head kuraatorinäitust teha, sest peaae-gu võimatu on leida eri kunstnike vahel ühisosa, millele oma ideed rajada.

Geograafiline kunst.

Komissarovil tuli näitusel teha mitmeid kompromisse elavate klassikutega, keda justkui ei kõlbaks sellistelt näitustelt välja jätta.

Lisaks on olemas Maalikunstnike liit, kes arvab, et nendele kuulub maalikunsti ja maalikunstniku defineerimise monopol, määratledes viimast loomulikult läbi kuulumise ja mitte kuulumise nende organisatsiooni.

Kui näituse pealkiri viitab otseselt aastale 1999, siis tunduvad süüdistused trendikunsti propageerimises ja klassikalise maalikunsti unustamises eriti absurdsed. "Maal 99" ju peakski näitama seda, mis on trend aastal 1999 ja mitte upitama ajale jalgu jäänud/jäävaid kunstnikke uuesti postamendi otsa.

Tänu kompromissidele ei joonistugi Komissarovi näituselt välja lõpuni selget arusaama, mis eesti kaasaegses maalikunstis tegelikult toimub. Samuti ei selgu, kuidas seda defineerida ning ajaliselt piirata.

Kunstnikud, kelle käekiri viimase 20 aasta jooksul pole nihkunud paremale ega vasakule või kes esitavad 1950. aastate neodada vaimus assamblaazhi, tekitavad lihtsalt mõttetu visuaalsuse hunnikuid, mitte ei anna adekvaatset infot kaasaegse maalikunsti kohta.

Õnneks on Komissarov Vintide, Arrakute, Elkenite osalust suutnud suhteliselt õnnestunult ohjeldada. "Vanadest" suudab hea irooniaga üllatada vaid Leonhard Lapin oma teosega "100 vaadet Toompeale", mis viitab nii Toompea uulitsamaalijatele kui ka poliitikale.

Kahtlemata tervikuna, kuigi ehk "kõhnemana" oma teistest teostest mõjuvad spetsiaalselt selle näituse jaoks valminud Jasper Zoova, Peeter Alliku ja Andrus Joonase maaliprotsessi metatasandil käsitlevad maaliraami vangistatud videoteosed "Haigused", "Vägivald" ja "Surm" .

Tundub, et maalikunsti saabki liigitada geograafiliselt - Tallinn, (Kunstiakadeemia), Tartu (Pallase pärand), Pärnu liinil, (Academia Non Grata) ja mitte kuidagi teisiti. Ühisele sisutunnusele oleks nagu raske midagi rajada ning samuti on peaaegu võimatu ühiseid suundumusi välja tuua.

Mõnede üksikute teoste omavahelise kontrasti või dialoogivõime, mille Toomik kujundajana ka ära on tabanud, moodustab vahest meeldiva erandi. Nii on Toomik konfronteerinud näiteks Kiwa post- ja Peeter Mudisti totaalpsühhoana-lüütilised maalid, või Mirja- Mari Smidti ja Valeri Vinogradovi nõukogude ja vene

"ikonograafiast" pärit kujunditega teosed.

Toomiku maalid "Nimetu" ja "Autoportree emaga" viimaselt personaalnäituselt kõrvuti Elin Kardi kehale vermitud manifestidega oleksid ehk nõudnud veel noore staari Alice Kase diplomitööks valminud maali "Formaat diplomile" lähedust, mis oleks ehk siis suutnud anda teatava vaatenurga kehale kaas-aegses maalikunstis.

Vastandina Kunstihoone näitusele, üritab Juske soolalaos leida teatavat ühisnimetajat nii kaasaegsele kui ka eesti lähiajaloo ja vanemalegi kunstile. Juba sisenemisel tervitavad vaatajat kolm eri ajastu teost - sajandialguse akadeemiline maal, Ando Keskküla "Maastik noaga" (1982) ja Toomas Miku videoteos, mis irvitab 20. sajandi kunsti esinaerualuse "Mona Lisa" üle, lastes tal seekord rääkida Beavise ja Buttheadi häälega.

Eri ajastute subjektiivne kokku kuhjamine tekitab tunde, et eesti kunstist narratiivsust otsiv näitus on ise teatava subjektiivse narratiivi loomise katse. Samas jääb aga "jutustav" maalikunst ise leidmata.

Näituse kujunduse kaudu - eri värvitoonides seinte ja seda ääristava bordüüriga - viitab kuraator salonglikkusele, mille kohta Komissarov irooniliselt mainis, et salong ongi ainus koht, kus eesti kunst end hästi tunneb. Ekspositsioon tervikuna mõjub küll salongliku pudipadina, seda aga peamiselt üksikute teoste detailirohkuse tõttu, mis salongikoosluses üle võimendub.

Müstiline valik

Pealegi on Juske kunstnike valik müstiline - kunstimaailma esindusautsaider Navitrolla, Toomas Vint, Jüri Arrak, Valeri Vinogradov, Rein Tammik, Evald Okas, Anu Juurak, Laurentsius ja A.D, Hannes Starkopf, Andres Tolts. Samuti fotograaf Kalju Suur ja rezhis-söör Grigori Kromanov.

Üks huvitavamaid teoseid sellel näitusel on Anu Juuraku closed circuit (suletud ring) videoinstallatsioon, kus vaataja on asetatud projektsiooni ja kaamera vahele. Juurak transformeerib magritte´ilikku paradoksaalset maaliloogikat füüsiliseks. Astudes Juuraku "peegli" ette, näeb vaataja seal oma kujutist selja tagant.

Püüdes kahe näituse põh-jal nimetada üldisi tendentse eesti maalikunstis, siis koorub ehk välja kaks peamist grupeeringut. Esimene võiks olla metamaal - tegelemine maalikunsti ajalooga või maalikunsti kontseptualiseerimine - Al Paldrok, Indrek Mikk jt. Teisena võiks nimetada ühelt poolt Toomiku, Kase, Kardi ning neile vastanduva Kiwa maalikunsti "uue kehalisuse". Samas tundub, et zhanrikeskne lähenemine pole eriti tulemuslik ega mõttekas.

Sellest, et ülevaatenäitused end kapitalistlikus situatsioonis ammendanud on, räägitakse juba mitu aastat. Nüüd võiks kuulutada välja nende lõpliku surma.

ANDERS HÄRM, KUNSTIKRIITIK

© EESTI MAALIKUNSTNIKE LIIT - ESTONIAN PAINTERS´ASSOCIATION

  • EML Facebook