1993
- 1980. aastatel sai lääne kunstimaailmas hoogu juurde debatt “maali surma” üle, mis erineva intensiivsusega lainetena jätkus 21. sajandi algusaastateni, kaotades seejärel aktuaalsuse. Maalikunsti surm jõudis Eesti maalikunstnike teadvusse ja Eesti kunsti kajastavate kriitikute leksikasse kümmekonna-aastase hilinemisega 1990. aastatel.
Eesti uue, lääneliku kunstimudeli oluliseks katalüsaatoriks oli Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (SKKE) loomine Avatud Eesti Fondi juures 1992. aastal, mille eesmärgiks oli luua võimalused suhtluseks rahvusvahelise kunstieluga ning toetada materiaalselt projekte, mis on eeskätt seotud uute tehnoloogiate ja nende kasutamisega kunstis.
Eesti maalikunstnikele mõjus šokina, et maalikunsti hakati ühtäkki käsitlema stagnaaja kunstina, maalikunst "omandas imago kui kõige vanameelse, konservatiivse ja aegunu käsitlus".
1993. aastal sünnib kuraator.
/--/Kuraatoriinstitutsiooni initsieeriti Eestis Sorosi Kaasaegse Kunsti Keskuse esimesest aastanäitusest „Aine-aineta“ (1993). Ometi on kuraatori mõiste ja selle koht kunstimaailma struktuuris ning funktsioonid mõned aastad hiljemgi kaunis ebaselged. Eha Komissarov sõnastab vajaduse selgelt artikuleeritud kuraatoripositsiooni järele alles vahetult enne Saaremaa biennaali: „Ambitsioonikas kriitika kõigi Eesti kunstiinstitutsioonide kohta praeguses ajakirjanduses näitab, et see uus institutsioon – kuraator – on sündimas. See on agressiivne, võitlev institutsioon, kes konkureerib kõigega, mis seni loodud. Kuraatori ajalooline missioon peaks seisma eesti kunstniku traditsioonilise egokesksuse murdmises ja selle suunamises enesepeegeldustelt kunstimaterjali kontseptuaalsele hõlvamisele. Kuraator tähendab jõulist interventsiooni ajalukku ja kaasaega, kunsti allutamist kontekstuaalsusele, lavastust ja eelkõige kõigi kehtivate mängureeglite omaksvõtmist.“ - SIRP
Maalikunstnike Liidu aastapreemianäituse (Eesti Rahvusraamatukogu, 1994) arutelul kõlas kriitikutest žüriiliikmete arvamus, et maalikunst "peab väga intensiivselt otsima õigustamise teid"ja "ta peab kindlasti ennast tõestama".
1994. aasta kevadel Maalikunstnike Liidu tollase esimehe Paul Alliku kokkukutsutud kriitikute ja kunstnike kõnekoosolekul Eesti Kunstimuuseumis esitas maalikunstnik Lembit Sarapuu oma legendaarse küsimuse "Kas ma võin edasi maalida või ei?".
Taoline maalikunsti meediumina tõestamise nõue pingestas Eesti kunstiväljal õhustikku, seda enam, et uued arengud kunstis toimusid piiratud ressursside tingimustes.
Maalikunstnik ja kirjanik Toomas Vint osales 1995. aastal SKKE 3. aastanäitusel "Biotoopia" projektiga, kus ta esitas "mittekunsti kunsti pähe" ning suutis sellega kuraatorid "ära petta". Selleks inter-distsiplinaarseks projektiks oli installatsioon "Vaikelu", mis koosnes aiapäkapikust, arvutist, mis kuvas teksti manipuleeritavast kunstnikust Toomas Vindist.
Hiljem avaldas Vint Kultuurilehes artikli "(Kunsti)teose sünd ja (lühi)elu(lugu)", kus avas oma töö tagamaad ning esitamise põhjused. Vint väitis, et hea maal põlati näituselt ära, kuid vastu võeti näiliste kaasaegse kunsti omadustega töö – "selleks, et osaleda kunstielus, peab ümberrõivastuma, panema endale selga sobimatud riidehilbud".
See on üks näide, kuidas maalikunstnikud end uues situatsioonis tundsid.
1996. aastaks kujunenud maalikunsti seisu võtab kunstikriitik Ants Juske kokku sõnadega: "Tänaseks võib öelda, et eesti kunsti mudeli uuenemine on jõudnud lõpule: nõukogudeaegne kunstiliikide hierarhia (maal, graafika, skulptuur, tarbekunst jne) on kadunud, rahvakunstniku nomenklatuur pjedestaalilt tõugatud ning uued institutsioonid paigas".
Oma graafilises skeemis "Eesti kunst kui kihiline tort" paigutas Ants Juske maalikunsti madalaimale kihile.
Kui kunstikriitiku Eha Komissarovi sõnul "kunstnikud võitlevad maalikunsti nimel kõigi oma vahenditega", siis järgnenud aastad seda ka tõestasid.
- -
- SIRP
1995 Feminist, konservatiiv, kontseptualist ja tema kuraator