Näitused - Upcoming exhibitions
Kadrioru Plaza Galerii püsifookuses on kaasaegse professionaalse maalikunsti tutvustamine
Galerii töötab Kadrioru Plaza neljal korrusetasandil; avatud tööpäeviti kell 9.00-20.00 ja laupäeviti 9.00-18.00
Kadriorg Plaza Gallery`s focuses on contemporary painting; the mission of the gallery is to introduce professional painting from both Estonian and foreign authors.
The gallery operates on four floors of Kadriorg Plaza; open on weekdays from 9:00 a.m. to 8:00 p.m. and on Saturdays from 9:00 a.m. to 6:00 p.m.
näitused 2021
01
Avatud 6.mai - 15.juuli 2021
E-R 9.00-20.00 ja L 9.00-18.00
Eesti Maalikunstnike Liidu järjekorras kolmas pargi teemaline näitus PARK JA LINN keskendub tänavu urbanistlikule rohelusele ehk inimkultuuri ja looduse ühisosale.
Näitus koondab vaated pargile, kui linnaruumi maastikuarhitektuursele ja metafüüsilisele koostekomponendile ning vaatleb linnaruumi, kui loodusesse tungivat ja selle suhtes näiliselt võõrast elementi.
Park linnaruumi mängulise vastandina on kontrollitav vallutaja, mis ühtaegu nii demonstreerib kui kustutab metsiku looduse hirmutavat üleolekut.
Näituse fookuses on nii ratsionaalne kui mittemõõdetav; tahe versus dünaamiline rohendav massiiv; viskame näitusega pilgu linnaparki kui antropomorfsesse ja samas inimeseülesesse fenomeni.
Millised on Eesti linnapargid ja linnad pargis?
--
Estonian Painters' Association is opening the Kadriorg Plaza Gallery with the exhibition PARK AND CITY, which this year focuses on the observation of the common ground between culture and nature by gathering together different possible/nonpossible artistic views of the park.
The park as a playful opposite of urban space is a controlled conqueror; a zero space that simultaneously demonstrates and erases the frightening superiority of the wildlife.
Exhibition is focusing both on rational and immeasurable; under observation here is the common will versus dynamic array; with this exhibition we take a look at the city park as an anthropomorphic and at the same time as an unhuman phenomenon.
What Estonian city parks do look alike and how are the cities in the park doing?
02
MINIMAL
20.07. - 27. 09. 2021
PILLE ERNESAKS
ANDRES KOORT
MALL PARIS
TIINA TAMMETALU
Minimalism kirjeldab liikumisi erinevates kunstivormides, eriti visuaalses kunstis ja muusikas, kus teose eesmärk on paljastada subjekti sisu, olemus või identiteet, kõrvaldades kõik vähemolulised vormid, tunnused või mõisted. Näitus esitleb nelja erinevat autorit; nelja erinevat suunda ning ilmakaart Eesti minimalistliku maalikunsti kaardil.
Minimalismi sünnidaatumiks peetakse 20.saj algust, mil vastandumine modernistlikule progressisündroomile ning taotlus “üle hüpata” ajastu masinavärgi jõujoontest sai aluseks fenomenoloogilistele absoluudi taotlustele.
Minimalismi must ikoon: ruut, kui absoluutne tühjus ning kaos, mis iseeneses sisaldab kõiksust on positiivne vaste modernismi nihilistlikule lõppeesmärgile. Tsükliliste kunstiarengute käigus tõusis stiil jõuliselt taasesile 1960.–70. aastate Ameerika kunstis. Inspireerituna konstruktivismist; Kazimir Malevichi, De Stijli´i ja Marcel Duchampi eelprojektidest, tõid kunstnikud abstraktse ekspressionismi narratiivid tagasi puhtalt iseenesele viitavate geomeetriliste vormide juurde. Välistest viidetest tühjendatuna oli 20.sajandi teises pooles esiplaanil kunstiobjekti otsene vormiline kohalolek - primaarseks said teose füüsikalised omadused, suhe ümbritsevaga ja vaataja tunnetuslik elamus.
Tänasele Eesti minimalistlikule maalikunstile on omased kunstivoolu nii vormilised kui sisulised omadused; siin on püsivalt kohal solipsistlik vaimne vektor; aja aeglustamise, peatamise ja sellest ülehüppamise tunnetus ning rafineeritud esteetiline lähenemine sõnumite varieerimises ja vormistuses. Paljuski esteetilisest ehk filosoofilisest printsiibist lähtumine teeb eesti minimalismi vaimselt sügavalt nauditavaks elamuseks.
Näitus vaatleb nelja erinevat autorit lastes vaatajal süveneda “napisõnalisuse” sügavustesse, oletada kunsti stiiliretoorika algimpulsse ja selle baasstruktuure; tajuda teoste aeglaselt töötavat meditatiivset ning häälestavat toimet.
Minimalism describes movements in various art forms, especially visual art and music, where the aim of the work is to reveal the content, nature or identity of the subject, eliminating any insignificant forms, features or concepts. The exhibition presents four different authors; four different directions on a map of the minimalist painting.
The birth of minimalism is considered to be the beginning of the 20th century, when the adaptation to the modernist syndrome of progress and the spiritual demand to "jump over" the powerlines of the machinery of that era became the basis for the endeavor of the phenomenological absolute. The black icon of minimalism: square as an absolute emptiness and chaos, containing the universe, is a positive counterpart to the nihilistic ultimate goal of the modernism. In the course of cyclical art developments, the style vigorously re-emerged in American art of the 1960s and 1970s. Inspired by constructivism; from the preliminary projects of Kazimir Malevich, De Stijli´ and Marcel Duchamp, minimalist artists brought the narratives of abstract expressionism back to purely self-referential geometric forms. Emptyed from external references, in the second half of the 20th century the direct formal presence of an art object came to the fore - the physical properties of the work, the relationship with the surroundings and the cognitive experience of the viewer became primary.
Today's Estonian minimalist painting has both formal and substantive features of minimalism; the solipsistic spiritual vector, the feeling of slowing down, stopping and jumping over time, and the refined aesthetic approach in the formulation of the message are constantly present here. Much based on aesthetic as on the philosophical principles makes Estonian minimalism a deeply spiritually enjoyable experience.
Exhibition takes a look at four different authors, allowing the viewer to delve into the depths of “laconicism”, to assume the initial impulses of art style rhetorics, its basic structures; to perceive the slowly working meditative and tuning effect of the works.
.
03
LILIAN MOSOLAINEN
8.10-20.112021
isiknäitus - solo exhibition
Lilian Mosolaineni näitus „Igas minemises on tulemine“ Kadrioru galeriis kuni 20. XI, kuraator Jana Wiebe. https://www.sirp.ee/.../igas-porguminekus-on-tulek.../
Lilian Mosolainen tuli Eesti kunstiellu 1980. aastate lõpu uusekspressionismi lainega rühm T algtuumikus. Kui tema tollastele kaasvõitlejatele jäi ekspressionism vaid üheks etapiks, siis Mosolainenit on ekspressionism – panustamine intensiivsele väljenduslikkusele, emotsionaalsusele – jäänud saatma kogu senise loometee. Kunstniku maalide kahestunud struktuurile, teineteisest täiendavale (ja avavale) näiliselt sõltumatule joonisele ja värvile on tähelepanu juhtinud paljud kunstikriitikud.
Lilian Mosolainen tegeleb oma viimase aja maaliloomingus eksistentsiaalsete teemadega, inimelu adumisena looduse ringkäiguna ja surma tunnetamisena elu osana.
--
Lilian Mosolainen entered the Estonian art scene with the wave of neo-expressionism of the late 1980s in the beginning of group T. While expressionism remained only one stage for his comrades-in-arms at the time, Mosolainen's expressionism - a contribution to intense expressiveness, emotionality - has been accompanied by the entire creative path. Many art critics have drawn attention to the duplicated structure of the artist's paintings, the complementary (and opening) seemingly independent drawing and color.
In her recent paintings, Lilian Mosolainen deals with existential themes, the realization of human life as a cycle of nature and the feeling of death as a part of life.
04
UUSNAIVISM - NEONAIVISM
26.11.2021 - 4.01.2022
Näituse avamine: 25.11.2021 kell 17.00
Kadrioru Galerii
Vesivärava 50, Tallinn (Sissepääs Gonsiori tänavalt)
E-R / Mon-Fri 9.00-20.00
Laup / Sat 9.00-18.00
Näituse kuraator Vilen Künnapu
Näituse kujundajad Karl Kristjan Nagel, Tiiu Rebane
Uusnaivism on kaasaegne kunstivool, mis vastab meie muutuva aja vibratsioonidele. Ajal, mil kõik on läbipaistev ja valetamine ning kavaldamine on peaaegu võimatu, on naiivsus ja lapsemeelsus see relv, millega saavutatakse ühtsus kosmilise tervikuga. Kui moodsa kunsti ajalugu sisaldab nimesid nagu Henri Rousseau, Giorgio de Chirico, Carlo Carra jt, kellede naiivsus on väljaspool kahtlust, siis tegelikult on naivismi elemente ka konstruktivismis, sürrealismis ja pop-kunstis. Eesti lühikese ajalooga moodne kunst on kohati võluvalt naiivne. Karl Pärsimägi, Valve Janov, Kaja Kärner, Lembit Sarapuu, Paul Kondas, Einar Vene, Kalju Simson jt. Uusnaivism püüab võimendatult ühendada mõistust ja südant, tehnoloogiat ja šamanismi, käsitööd ja digitaalsust. Kui Valdur Mikita on öelnud kaasaegsete eestlaste kohta: „Oleme šamaanid nutitelefonidega“, siis kunstis kõlaks see umbes nii „oleme nõidkunstnikud ilma 3D prillideta“. Kaasaegne uusnaivist vahendab oma piltidega meile kosmilist informatsiooni ja energiat. Ta on kartmatu, aus ja positiivne. Tema ülimaks eesmärgiks on olla õnnelik ja vahendada seda õnnetunnet läbi kunsti teistele inimestele. Uusnaivistlikud teosed tervendavad ja laevad ümbritseva loova jõuga. Uusnaivistlikud maalikunstnikud austavad maalikunsti traditsioone alates esimestest koopamaalidest. Nad austavad käsitööd, kuna käsi ühendab aju, südant ja kosmost. Uusnaivist on konservatiivne, vanamoodne ja universaalselt provintslik. Samas on ta just see, keda maailm täna vajab. Tema provintsiaalsus teeb temast Universumi Kunstniku.
Vilen Künnapu
Neo-naivety is a modern artistic flow that responds to the vibrations of our changing times. At a time when everything is transparent and lying and deception is almost impossible, naivety and childishness are the weapons of oneness with the cosmic whole. While the history of modern art includes names such as Henri Rousseau, Giorgio de Chirico, Carlo Carra and others, whose naivety is beyond doubt, there are in fact elements of naivety in constructivism, surrealism and pop art. Modern art with a short history in Estonia is sometimes charmingly naive. Karl Pärsimägi, Valve Janov, Kaja Kärner, Lembit Sarapuu, Paul Kondas, Einar Vene, Kalju Simson and others. Neo-Naivism seeks to amplify the mind and heart, technology and shamanism, crafts and digital. If Valdur Mikita has said about modern Estonians: "We are shamans with smartphones", then in art it would sound something like "we are witchcraft artists without 3D glasses". The modern neo-naive conveys cosmic information and energy to us with his pictures. He is fearless, honest and positive. His ultimate goal is to be happy and to convey that feeling of happiness to other people through art. Neo-naïve works heal and ship with the surrounding creative force. Neo-Naïve painters respect the traditions of painting from the first cave paintings. They respect craftsmanship because the hand connects the brain, heart and space. Neo-Naive is conservative, old-fashioned and universally provincial. At the same time, he is exactly what the world needs today. His provincialism makes him the Artist of the Universe.
Vilen Künnapu
Osalevad kunstnikud:
Maria Bouchuk - Tiina Büttner - Ashot Jegikjan - Grisli Soppe Kahar - Danel Kahar - Kairo - Kaie Kal - Kate Kalniete (Läti) - Anna Kõuhkna - August Künnapu - Vilen Künnapu - Tarrvi Laamann - Leonhard Lapin - Meru - Johanna Mudist - Anu Muiste - Marko Mäetamm - Karl-Kristjan Nagel - Aleksejs Naumovs (Läti) - Juss Piho - QBA - Tiiu Rebane - Ingmar Roomets - Rait Rosin - Blazej Rusin (Poola) - Lembit Sarapuu - Kaljo Simson - Lena Snow (Saksamaa) -Sven-Erik Stamberg - Andres Sütevaka - Evelyn Zolotko - Margus Tiitsma - Jaan Toomik - Julia Valtanen - Steve Vanoni - Dagne Ventina (Läti) - Daniel Ülper
Kadrioru Galeriis on 17. jaanuarist 26. veebruarini 2022 avatud maalikunstnik Ove Büttneri retrospektiivnäitus. Väljapanek esitleb valdavat enamikku Ove Büttneri loomingu tähtteostest ning annab põhjaliku ülevaate kunstniku elutööst, loomemeetoditest ja loomingu vormilis-stilistilisest dünaamikast ajavahemikus 1987–2021.
Ove Büttner (21. veebruar 1959 Tallinn – 3. november 2021) astus aktiivselt Eesti kunstiellu 1986. aastal (debüüt 1986. aasta noortenäitusel) ehk enne ERKI (Eesti Riiklik Kunstiinstituut) lõpetamist 1989. aastal, tehes seda üheaegselt võimsa uusekspressionismi lainega Eesti maalikunstis. Ove Büttneri laseeriv maalilooming toimis silmatorkavalt peenetundelisena toonase uusmetsiku noormaali taustal.
Ove Büttneri restauraatori taust oli asjaolu, mis andis talle loometehnilises mõttes eakaaslastega võrreldes tähelepanuväärse erisuse. Büttner lähtus Madalmaade maalitraditsiooni tundmisest ja taotlusest tuua omalt poolt kaasaega nii klassikaline tehnoloogia kui maailmakäsitlus: Ove Büttneri maalid peegeldavad autori sügavalt mitmekihilist, ka mütoloogilist ehk teatud mõttes kosmilist maailmavaadet. Kunstniku pilk on otsekui pööratud minevikku ehk kunstide, väärtuste ja arusaamade kuldaega ning autori ajaarvestus näib seadvat esikohale müüti ignoreerides tavapärast kronoloogiat ning ajakajaliste tõekspidamiste üksühest väljapaiskamist.
Vappu Thurlow on kirjutanud: „Büttnerit huvitab värvide müstiline laeng ja see, kuidas nad mõjuvad inimese psüühikale, ja mitte puhtal kujul, vaid käe liikumisest tekkinud voolavuses, kogu oma rikkuses.“ (Eesti Ekspress, 2005, 14.09)
Näeme ülevaatenäitusel autori ideede väljendust toetavate tehniliste arenduste ja muutumiste loogikat. Märkame aastate lõikes toimuvat dünaamikat: maalifaktuuride muutumist õhulisest mahuliseks; kihilise maalivõttestiku kinnistumist kontseptuaalseteks – ühtaegu nii avaldavateks kui varjavateks värvipõhisteks suurkompositsioonideks ning maalipindade edasist abstrahheerumist puäntillistlikeks, kosmilisteks, algosakeste tantsu edasiandvateks pannoodeks. Näeme autori erakordse koloriiditaju ja abstraktse, pea musikaalse komponeerimisoskuse väljendusvõimaluste rakendamist läbi kogu loometöö.
Näitus pakub võimaluse tutvuda Eesti kaasaegse maali ühe silmapaistva suurkuju loominguga, vaadelda ülevaadet kunstniku elutööst ning mõtiskleda teoste üle nii üksikult kui üldiselt.
Kuraator: Tiiu Rebane (Eesti Maalikunstnike Liit)
Ove Büttner: „Restaureerides haaran kõiki klassikalisi maalitehnikaid, kuid maastiku ja figuratiivkompositsiooni maalimisel jään pointillistiks. Portree- ja aktižanr ei ole pointi mõju all, seda tänu isiksusest õhkuvale liibidole ja magnetismile. Stiilivõtetelt suhteliselt erinevate piltide puhul on taotlused erinevad. Ühendab värviline alusmaal (kollakates, rohekates, punakates, pruunikates, või hallikates toonides), mis peab pildi üldkoloriiti „soojendama“.
/…/
Püüdlen valguse poole
Maalides maastikku, mis impressionistidel oli kanoniseeritud objekt, atmosfääri väreluse ja vibratsiooni all muutuvate värvide ja vormidega, kaldudes enam Signaci poole, püüdlen kogu aeg valguse (Päikese) valgustusjõudu edasi andma. Mind huvitab maalida lõuendile kogu valgus. Valgus teeb värvitoonid elavaks, joonistab välja kontuurid ja mitmekesistab vorme. Nagu Signac, taotlen harmoonilisimat, valgusküllaseimat ja värvirikkaimat tulemust. Seurat' printsiipe järgides segan ainult puhtaid värve valgega, et saavutada värvide optilise segunemise printsiip prismas. Kasutan kümneid ja kümneid eri nüansse. Nii saabub värvipuhtus, värskus ja valgustusjõuline kiirgus. Olen tihti kogenud, et pilt on hommikul teine kui õhtuhämaruses. Õhtuvidevikus võib ihutoon violetselt kiirgama hakata, kui on maalitud intensiivrohelisele foonile. Värvide vastandamine ja täiendamine annavad tohutu meeleolujõu ja samas miski ei karga näkku nagu potisiniseks võõbatud sein.“
(Õhtuleht, 1996, 14.06)