Maalikunst annab Kadrioru Plazale mõtte

Ove Büttneri poeetilise diskursuse ainukordsete sukeldumiste igast küljest turritavad kunstiajaloolised skeletid, kord elanud meistrite hiilgus ja kahtlused.

JAAN ELKEN

Ove Büttneri retrospektiiv Kadrioru galeriis kuni 26. II, kuraator Tiiu Rebane.


Kadrioru Plaza liig suure, kvartalit täitva hoonemüraka sobivuse üle sellesse asukohta on arvamusi avaldatud seinast seina, ent selles on prantsuse XX sajandi linnaehituslikule mõttele tunnuslikku ülbust (mõelgem Pompidou keskuse või Louvre’i püramiidi kohatusele), sellega kaasneval arrogantsil on aga oma veetlus. Arendajale on hoone paras peavalu, sest hiigelhoone aatriumisse läbi viie korruse avanevate äripindade müük ja väljarentimine on kulgenud üle kivide ja kändude. Arenduse äriliselt poolelt tuleva kõrbelõhna hajutab aga hoone arhitekti Vilen Künnapu ja kunstnike paari Tiiu Rebase ja Karl-Kristjan Nageli algatusel tegevust alustanud galerii – eesti maalikunst on järjekordselt saanud võimaluse.

Huvitava seigana meenub vice versa analoog 2000ndate algusest, kui Viru hotelli aatriumi kinniehitamisel tekkinud kaubanduspindadelt olid suure­mahu­liseks arendustegevuseks valmistumise käigus rentnikud lahkumas. Nimelt kutsuti pärast ankurrentniku Sokose kauba­maja väljakolimist vabanevatel pindadel teiste hulgas näitusi korraldama ka maalikunstnike liit: teoks said „Maaliparadiis“ (2003) ja EKA õppejõudude rühmituse Ruum 312A mastaapsed ekspositsioonid jms (pealkirjaga „Maaliparadiis“ parodeeriti mõistagi zeitgeist’i, sest nii diivaneid kui ka vaipu pakkusid diivaniparadiisid ja vaibaparadiisid).

Kadrioru Plaza koridorisoppides ja taganemisruumita klaasrõdul kunsti näitamisega on, nagu on. Mastaapne ja valgusküllane aatrium sõlmib aga üksikud teosed võimsaks üld- ja kaugvaateliseks tervikuks. Galerii ajutrust on teinud hea valiku: juba 2021. aastal said mitmed kunstnikud näidata seal oma loomingu teisenemist aastakümnete lõikes ja panna kulmu kergitama, miks ei ole neist huvitatud olnud riiklikud ja poolriiklikud institutsioonid-näitusemajad.

Pildivõlur Büttner. Ove Büttnerile lõppes kõik 2021. aasta novembriga: kunstnik lahkus vaid 62aastasena. 1989. aastal kunsti­akadeemia maalieriala lõpetanud Büttneri loomingus on tippteoseid igast kümnendist, eriti aga 1990ndate ja 2000ndate vertikaalsete abstraktsioonide seas. Häbenema peaks Eesti Kunstimuuseum, kus Büttner enne õppima asumist restauraatorina töötas: muuseumi kogusse ei ostetud kunstnikult tema enam kui 30aastase karjääri jooksul ühtegi teost.

Kadrioru retrospektiivile on Tiiu Rebane koondanud 98 suuremahulist tööd, kusjuures kunstniku pärandist võiks teha veel mitu sama suurt ekspositsiooni. Büttneri maalilooming pole lattu maalitud kaup (ka selles variandis leidub eesti kunstiväljal kõike, heast halvani, high end’ini välja) ega värvifirma värvustabelite järgi klapitatud ruumikujunduslikud aksessuaarid, vaid tema vabatahtlikult piiritletud, ülimalt poeetilise diskursuse ainukordsete sukeldumiste igast küljest turritavad kunstiajaloolised skeletid, kord elanud meistrite hiilgus ja kahtlused. Seda võib põlglikult kompostiks nimetada, kuid nägijale on see elusast elusaim: kvaliteeti hoiab üleval tegijate vankumatu usk, ka vastuvõtjal peab vabu valentse/retseptoreid jaguma. Elamus sünnib koostöös vaatajaga, vaid tekstide/reprode pealt kunstist arusaamist ei õpi.

Ove Büttneri triloogia „Võidupüha“ (2004) ei tekitaks ühtegi küsimust, kui oleks eksponeeritud mõnes Saksa, Hispaania või Põhja-Ameerika suurmuuseumis. Tiit Rammul

Selliseid pildivõlureid kohtab harva ja Ove Büttneri lahkumise järel jääb see osa meie maalikunstist juba üpris õhukeseks. Peale eelkirjeldatud suuna suurmeistri Peeter Mudisti oskan nimetada veel Orest Kormašovi ja mingit osa Tiit Pääsukese loomingust. Umbes sama pieteediga maalikunsti suhtes on ka Vano Allsalu, kuigi tema mõjub oma etüüdlikus hoos pigem grafiti suunalt pärit külalisartistina. Mingi osa Laurentsiuse ja ka Mauri Grossi loomingust jõuab ligilähedaselt sinnasamasse, aga enne lohistavad nad oma kujundid nürivõitu fotorealismist ja kommertssoustist läbi. Peaasi aga, et pärale jõuavad!

Büttner kuulus viimasesse, 1980ndate lõpu põlvkonda, kes läbis ERKI kujutava kunsti erialadel Peterburi akadeemiaga võrreldava, natuurivaldamisele rajatud põhjaliku vormistuudiumi. Sellise tehnoloogilise pagasiga, kui liita sellele veendunud usk maalikunsti missiooni, võinuks saada varakapitalistlikus eldoraados (piltlikult öeldes müüdi maha ka vanaema, kui vaid ostja leidus) nõutud kunstivõltsijaks. Oli ju päevapealt lõppenud igasugune kunsti riiklik toetamine, kunstnike liit kaotas senise tulubaasi ja privileegid, välisraha toel asuti Eestis arendama kunsti nüüdisajastamise projekti ja vähemalt esialgu polnud maalikunstil sinna asja. 1990ndate Eestis toimunud nii-öelda kultuurirevolutsioon soosis kõige vähem maalikunstiga süvitsi minejaid – neist oli lihtne üle vaadata.

Värske abstraktsionism. Büttneri kohe algusest peale valitud vabakutselise kunstniku staatus andis võimaluse süveneda, kuid kui uurida tema maalide süžeede ja värvikäsitluse teisenemist aastakümnete lõikes, tundub, et kõik liikus justkui kontrollimatu ja lõhkuva vulkaanipurske suunas. Tagasi vaadates kannavad meistri pitserit juba mitmed tema õpinguteaegsed tööd 1980ndatest, näiteks laseerivalt maalitud, vanameisterlikus kollakas nimbuses vaevumärgatavalt figuraalne ja suureformaadiline abstraktsioon „Ülestõusmine“ (1987, 243 × 149 cm). Samasuguses piimjas-kreemikas kollases sudus on autor maalinud veel mitmeid naisakte, kus lihalikkus on looritatud pigem naist pjedestaalile asetava pühalikkusega. Teatud lõpetamatus, mis annab tollastele maavärvides maalitud figuratsioonidele nurgelise ja kubistliku järelmaitse, mõjub just nüüd, kui maailma kunstimoes on selline maalikäsitlus uuele ringile minemas, Büttneri tollaste tööde kõva indulgentsina – kunstniku kasutatud väljendusvahendite valik on äärmiselt kindel ja otsustav.

Büttnerile olid 1990ndad viljakad ja enesekindlust täis kümnend: abstraktne kunst oli meil värske, publik väsinud nõukogudeaegsest, kõiki kevad- ja sügisnäitusi nüri järjekindlusega täitnud normatiivsest figuraalsusest. Kunstnikkonnal, vähemalt vanematel tegijatel, oli ka eelnevast kümnendist piisavalt varusid ateljeedesse soetatud töövahendite näol, nii et suurt formaati said 1990ndatel endale lubada nii vanad kui ka uued tegijad. Büttneri tüüpformaat neil aastail oli vertikaal, mille kõrgus kaugelt üle kahe meetri ja laius ligi poolteist. Selle näituse valikust paistab kolmeosaline „Võidu­püha“ (2004) silma tehnilise tugevuse poolest. Ainult õige veidi kähara pintslilöögi ja värvimassi sudiva spaatlilöögiga ning otse tuubist pigistatud pastoossete pikslite varal on kujutatud joovastunud, liikumises rahvamassi. Igatahes on rikkalikku, pronksikarva maavärvides koloriiti murtud külmtuhkja halli laamadele. Antud kolmik ei tekitaks mul ühtegi küsimust, kui näeksin seda mõnes Saksa, Hispaania või Põhja-Ameerika suurmuuseumis.

Vulkaaniline energia. Tehnoloogiliselt arenes Büttner kogu aeg. Kas see areng ta ka sihile viis (mis tahes see siht ka oli), on teine teema.

Tundub, et hiljem eksperimenteeris ta valguva värvi krakleelise alusmaaliga, külvates järgmises maalifaasis kogu pinna üle Rio de Janeiro või Veneetsia karnevali koloriidis konfetipuruga, mis andis üllataval kombel aga käsitsi, pintsliga tehtud värviliste täppide parvedena kord tähistaeva, kord õitsva aasa optilise efekti. Neis uutes, keemilistes kontrastides on Büttner loobunud vanameisterlikust värviharmooniast, on aga zeitgeist’iga haakuvat plahvatavat, lausa vulkaanilist energiat. Puäntillismi mentorid XIX sajandi prantsuse kunstis ei ole kindlasti olnud Büttneri maalide loomisel kuidagi osalised. Pigem tundub, et Austraalia aborigeenide viljeldud, algselt liivale ja kehamaalingutena teostatud täpimaalid, mis maksid lõuendile kantuna juba 1980ndatel New Yorgi oksjonimajades sadu tuhandeid, on kaudseid teid pidi ka Büttnerile silma jäänud.

Büttneri värvid on kümnenditi varieerunud: kord on kolorism mahakeeratult rauge ja pooltoonidesse süvenev, kord domineerivad kasvuvärvid ja vastandvärvuste paarid. Pintslikultuur on teisenenud samal kombel: keerav pintslitöö, mis jäljena lõuendil justkui tillukest merekarpi meenutab, on aeg-ajalt kõrvale pandud ja näeme justkui katkenud kõrsiku tükki meenutavate hakitud löökide kaskaadi. Büttneri maalidega saab sina peale vaid see, kes on kursis abstraktse kunsti põhipostulaatidega.

Büttneri hilisemad maalid kätkevad endas ülemaalimise ja muid autodafeega sarnanevaid draamasid – seda tõendab värvipinna mitmekihilisus.

Ove Büttneril oli hell süda. Viimased paar aastat olid tema Mustamäe ateljee aknad jäetud valla oravatele (tema videoklipid oravate elust on eestikeelse Facebooki parim osa). Videote põhjal tundub, et ta korraldas oma korteri rõdul nende loomakeste varjupaigalaadset ületalve pidamist?

Büttneri maalidki on, kõike seda teades, hoopis paremini dekodeeritavad: neis kumab vastu katkematu soov pääseda tagasi nirvaanasse. Talle on nirvaana erivärvilistest plinkivatest värvilaikudest koosneva valgusega üle külvatud taime­universum.

24 views0 comments

Recent Posts

See All