KUIDAS RÄÄKIDA KUNSTIVALDKONNAS RAHAST?

Müürileht

Kirjutas Airi Triisberg

https://www.muurileht.ee/kuidas-raakida-kunstivaldkonnas-rahast/?fbclid=IwAR2ODFUPfsMhgmfSKLcjh7sLnM0VWh9czIt68BGBmuL72-hCGhweewx7erQ


Raha on kunstivaldkonnas ebamugav teema, millest rääkimiseks pole välja kujunenud suhtlusprotokolli. Rahaga on tavaliselt kitsas ja lihtsam on see küsimus maha vaikida. Kuraatoril võib olla piinlik tunnistada, et kunstniku töö tasustamiseks ei ole eelarvesse varutud piisavalt raha. Kunstnik võib tunda ennast ebakindlalt, sest puudub sotsiaalne kokkulepe, millal on sünnis raha kohta küsida. Nii minnaksegi vahel töötasu teemast mööda, sest kõik pooled häbenevad sellest rääkida.

Ühiskonnas ei ole ka täielikku üksmeelt küsimuses, kas kunstitegemine on üldse töö. Isegi need, kes nõustuvad käsitlema kunsti tööna, ei pruugi olla ühel meelel selles, millise tööga on tegu. Kas loomingulist tegevust saab võrrelda palgatööga või tuleks seda kontseptualiseerida hoopis palgata tööna? Kunsti ei tehta tavaliselt raha pärast, esikohal on pigem vaimsed väärtused või ühiskonnakriitilised hoiakud. Võib-olla just seetõttu on levinud arusaam, et rahast rääkimine on kuidagi sündsusetu, labane või vulgaarne. Aeg-ajalt kuulen kunstnikelt uskumatuid lugusid sellest, kuidas raha kohta küsimine näppe kõrvetab: kui kunstnik julgeb „vales kohas” või „valel ajal” rahateemat puudutada, süüdistab tööandja teda kohatus käitumises. Olen ka ise prekaarsete kunstitöötajate eestkõneleja rollis ära teeninud nii mõnegi nipsaka hüüdnime – üks kunstimuuseumi direktor Saksamaal ristis mind näiteks „materiaalseks tüdrukuks” (Madonna tuntud laulu ainetel).

Kunsti ei tehta tavaliselt raha pärast, esikohal on pigem vaimsed väärtused või ühiskonnakriitilised hoiakud. Võib-olla just seetõttu on levinud arusaam, et rahast rääkimine on kuidagi sündsusetu, labane või vulgaarne.

Kunstivaldkonnas on rahast rääkimine küll üldjoontes tabu, kuid aeg-ajalt on see teema siiski salongikõlbulik. Eelmise majanduskriisi ajal peeti kunstiväljal ebakindlate töötingimuste üle üsna tulist avalikku arutelu. Aastatel 2008–2012 kerkisid mitmes riigis esile omaalgatuslikud kunstitöötajate rühmitused, mis seadsid kriitika alla tasustamata ja alamakstud töö. Eestis kandis selline algatus nime Kaasaegse Kunsti Liit. Nüüdseks on toonases töövõitluste laines tekkinud rühmitused enamasti lagunenud. Mis on meie kümne aasta tagusest tööst õigupoolest veel alles? Mina leian ennast üha uuesti tagasi pöördumas Londonis tegutsenud Prekaarsete Töötajate Brigaadi (Precarious Workers Brigade) visuaalsete tööriistade juurde. 2011. aastal andsid nad välja kaardi „Nabi kinni oma ülemus” („Bust Your Boss Card”), mis julgustab kultuuritöötajaid oma tööandjalt rahalistes küsimustes suuremat läbipaistvust nõudma. Kaardi formaat on laenatud õigusalase teabega kaardilt, millesarnaseid jagatakse tavaliselt meeleavaldustel aktivistidele ja meeleavaldajatele (bust card on väike teabeleht nõuannetega selle kohta, kuidas pärast vahistamist käituda). Kas pole hämmastav, et kaart loodi kümne aasta eest, kuid see pole kaotanud grammigi aktuaalsust? Järgnev tekst on kirjutatud Prekaarsete Töötajate Brigaadi vaimus, et kõnealust kaarti veidi täiendada.

Millal on õige aeg rahast rääkida?

Kuigi raha võib tunduda piinlik või plahvatusohtlik vestlusteema, tasub sellest töösuhte alguses kindlasti rääkida. Vestlus ei tohiks piirduda ainult töötasu suuruses kokkuleppimisega. Oluline on rääkida läbi vastastikused ootused, jagada vastutusalad, panna paika ajakava, täpsustada maksualaseid küsimusi ning arutada muid töökorraldust puudutavaid üksikasju.

Vabakutseliste kunstitöötajate ja kunstiasutuste vaheline töösuhe pole tüüpiline palgatöö. Töö-, käsundus- või töövõtulepingutega reguleeritakse töösuhteid pigem harva. Sageli on töösuhe peidetud mingi teise lepinguvormi taha: Veneetsia biennaali Eesti paviljonis esineva kunstniku töötasu pole suur, kuid juhuslikult saab ta samal aastal kulka stipendiumi; autorilt tellitakse uus teos, ettekanne või tekst, kuid tasu makstakse litsentsilepinguga; ülikool kutsub kunstniku koosseisuvälise õppejõuna loengut andma, kuid töötasu ei ole vaja maksta, sest kunstnik tegutseb OÜna ja esitab oma teenuste eest arve. Need lahendused loovad mulje, justkui tegu ei olekski töösuhetega, ent näilisuse fassaadi taga teevad vabakutselised loovisikud oma igapäevast tööd. Selle võimusuhte näitamiseks kasutan ajutise töösuhte poolte tähistamiseks alati mõisteid „tööandja” ja „töövõtja”. Tööandja on töö tellija. Selleks võib olla näiteks kunstiasutus, omaalgatuslik kunstiruum, sõltumatu kuraator või kunstnikust kolleeg. Töövõtja tähistab siin tekstis vabakutselist kunstitöötajat, kes täidab oma tööülesannet. Ta võib olla füüsiline või juriidiline isik (FIE, OÜ, MTÜ vms) ja vahel on ta mitmes rollis korraga.

Ära karda rahast rääkida! Täiesti normaalne on alustada töösuhet töötasu ja -tingimuste läbirääkimistega.

Alexei Gordin „The hell is other people”, akrüül, sprei ja kunstveri lõuendil, 2020

Kui palju raha ma tegelikult saan?

Palgaläbirääkimistel tuleb täpsustada töötasult makstavaid makse. Sageli tekitab segadust, et tööandja räägib brutotasust, kuid töövõtja peab seda netotasuks. Töövõtja ülesanne on olla oma sõnastuses täpne. Hea tava kohaselt käivad palgaläbirääkimised brutosumma üle. Seoses ettevõtlusmudeli kinnistumisega on tööandjad hakanud viimasel ajal kõnelema brutotasu asemel palgafondist, seetõttu tasub olla palgaläbirääkimiste ajal eriti tähelepanelik. Mis summa jõuab tegelikult su pangaarvele, kui tööandja ütleb, et tal on plaanitud eelarvesse töötasu jaoks 100 eurot? Kui sa oled ettevõtja, siis sa võid esitada arve 100 eurole, kuigi hiljem pead selt summalt võib-olla tasuma maksud. Kui tegemist on litsentsilepinguga, siis saad pärast tulumaksu mahaarvamist 80 eurot. Kui tegemist on käsunduslepinguga, siis saad pärast sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmaksu ja tulumaksu mahaarvamist 58 eurot, millele võib veel lisanduda II samba kogumispensioni mahaarvamine.

Ära unusta uurida maksude kohta – need võivad märgatavalt su netotasu mõjutada.

Millise lepingu me sõlmime?

Lepingute sõlmimine on eriti keeruline välisriigis töötades, sest vabakutselisel loovisikul napib tavaliselt teadmisi kohaliku maksusüsteemi või lepingu õiguslike tahkude kohta. Tuleb usaldada tööandjat, kelle õigusalased teadmised võivad paraku samuti olla väga kesised. Mulle meenub üks rahvusvaheline koostöökogemus, kus tööandja hakkas maksukohustuse kohta uurima alles kaks kuud pärast seda, kui olin töö juba ära teinud. Loomulikult viibis ka töötasu maksmine. Mu tööandjaks ei olnud sõltumatu kuraator ega omaalgatuslik kunstnike rühmitus, vaid äsja asutatud hästi rahastatud biennaal.

Palu tööandjal selgitada lepingutüübi valikut. Miks nad eelistavad välja pakutud lepingutüüpi, kui on ka teisi võimalusi? Mis on eri lepingutüüpide eelised ja puudused, nt litsentsileping, töövõtu- või käsundusleping, stipendiumileping, müügileping jmt? Kuidas mõjutavad eri lepingud ligipääsu ravikindlustusele ja teistele sotsiaalsetele garantiidele?

Millal lepingu allkirjastame?

Olen tegutsenud vabakutselise kunstitöötajana 15 aastat. Sellele ajale tagasi mõeldes torkab tööandjate käitumises silma huvitav muster. Leping saadetakse tavaliselt siis, kui tööülesanne on täidetud ja olen töö juba esitanud, kuid tasu pole veel üle kantud. Kui suur on tõenäosus, et selline ajastus on kokkusattumus? Tööandjale on see kindlasti mugav, sest sellises punktis on mul väga raske alustada läbirääkimisi lepingu tingimuste üle. Mis juhtub, kui see vestlus meid tülli ajab ja mulle ei maksta töö eest, mille olen juba ära teinud?

Ära oota, millal tööandja sulle hilinemisega töölepingu saadab. Sul on õigus tutvuda sellega enne, kui asud tööülesannet täitma.

Ääremärkusena meenutan veel, et leping jõustub siis, kui mõlemad pooled on selle allkirjastanud. Sageli võtab tööandja töövõtjalt allkirja ja arhiivib lepingu n-ö kohustusliku formaalsusena, kuid ei anna kahepoolselt allkirjastatud lepingut vastu. Ära kõhkle seda küsimast!

Alexei Gordin „Dystopia”, akrüül lõuendil, 2020

„Oota natuke, me pole sellest kordagi rääkinud!”

Kui töövõtja näeb lepingut alles tööprotsessi lõpus, leiab ta sealt vahel ka üllatussätteid. Mina pean sageli avalikke ettekandeid ja kõige tüüpilisem varjatud säte käib loengute ja seminaride salvestamise, voogedastamise või veebis levitamise kohta. Tavaliselt ei maini tööandja selliseid kavatsusi algses kirjavahetuses, mille käigus paneme paika kuupäevad, sisu ja töötasu. Sageli avastan selle ebaolulise pisiasja alles siis, kui mulle viimasel hetkel leping kätte pistetakse või kui helitehnik tuleb enne lavale astumist mu kaelusele mikrofoni kinnitama. „Oota, aga ma ei ole ju selleks nõusolekut andnud!”

Kui soovid ootamatutest ülesannetest keelduda, siis ära lase olukorra pakilisusel ennast survestada. Istu oma tööandjaga maha ja rääkige asjad sirgeks. Sa ei pea nõustuma lepingus sisalduvate üllatussätetega. Tööandja kohustus on sult ennetavalt nõusolekut küsida.

Kui soovid ootamatutest ülesannetest keelduda, siis ära lase olukorra pakilisusel ennast survestada. Istu oma tööandjaga maha ja rääkige asjad sirgeks.

Seda nõuannet on lihtsam sõnastada kui teostada. Mina tardun neljalehelist standardlepingut lugedes tavaliselt paigale ja alistun ilma vastuväideteta. Mis kasu oleks vaidlemisest mõne Lääne suure kunstiasutuse õigusosakonnaga? Kas on mõtet sellele aega raisata? Mõistsin alles hiljuti, et kunstiasutuste standardlepingute tingimusi on samuti võimalik muuta. Tööandjad ei pruugi seda võimalust küll ise välja pakkuda, kuid ühe või paari lepingusätte muutmise üle on peaaegu alati võimalik läbi rääkida. Lõppkokkuvõttes on ju ka nemad huvitatud sujuvast koostööst.

Sul on alati õigus läbi rääkida. Ära kõhkle seda õigust kasutamast!

Kas pean kunstisektoris töötamiseks ettevõtjaks hakkama?

Neoliberaalse majandusmudeli hegemoonia kajastub ka kunstisektoris. Töö- või võlaõiguslepingu alusel palga maksmise asemel on koostöö tegemisel muutunud tavaliseks teenuse ostmine ja vastastikune arveldamine. Netotasuga seotud arusaamatused taanduvad sageli eeldusele, et vabakutseline kunstitöötaja peab olema ettevõtja, kes esitab oma töö eest arve. Ära lase ennast veenda, et oled kuidagi vähem professionaalne, kui sa ei tegutse ettevõtjana. Sul on täielik õigus töötada kunstisektoris füüsilise isikuna.

Millal vastate mu küsimusele raha kohta?

2020. aastal oli mul tööalaseid kokkupuuteid nelja kunstiasutusega. Mäletan kolme juhtu, kus küsisin raha kohta. Kahel neist pidin esitama oma küsimuse kolm korda, kuni sain kaks kuud hiljem vastuse. Kolmandal juhul kiirustasin institutsiooni tagant ja vastus tuli nelja nädala pärast. Minu küsimused ei olnud üldse keerulised, kuid need ei sobitunud meie varasemate rahaliste kokkulepete raamidesse. Kui esitasin kokkulepete piiresse jäävaid küsimusi, vastati mulle kiirelt. Minu õppetund sellest kogemusest on see, et suhtlusreeglites ja -tempos tasub ennetavalt kokku leppida. Oli ka neljas olukord, kus mu tööandja teatas varakult, et lepingu ja tasu vormistamine võtab seekord kauem aega. See säästis mind asjatust kirjavahetusest.

Vastumeelsus tegeleda küsimustega, mis nõuavad ebastandardseid lahendusi, on kunstiasutuste standardne käitumisviis. Ära lase sellel ennast ootamatult tabada!

Tähelepanelik tasub olla ka teiste institutsionaalsete enese alalhoiuviiside suhtes. Kui kunstiasutus ei taha tunnistada enda kommunikatsiooniviga, siis nad kutsuvad seda möödarääkimiseks või arusaamatuseks. See suunab vähemalt osa vastutusest ikkagi sinule. Üks teine levinud trikk on järgmine väide: „Me ei langetanud su tasu, vaid tõstsime produktsioonieelarvet!” Seda taktikat võib nimetada lausa kunstiinstitutsioonide kuldklassikaks.

Kunstiasutuste ja teiste tööandjate seas on levinud arusaam, et sõltumatud kunstitöötajad on vaba tööjõud turul, mis on „alati valmis”.

Kas mu loometoetus satub ohtu, kui võtan vastu 100 või 300 euro suuruse tasu?

Kunstiasutuste ja teiste tööandjate seas on levinud arusaam, et sõltumatud kunstitöötajad on vaba tööjõud turul, mis on „alati valmis”. Tegelikkus on mõnevõrra erinev. Vabakutselistel kunstitöötajatel tuleb kuidagi üle elada ka tööpakkumiste vahele jäävad pausid. Paljud loovisikud käivad oma loometöö toetamiseks palgatööl, kuid vahel saadakse abi ka vajaduspõhistest sotsiaaltoetustest. Üks neist on loometoetus, mille saamise ajal tohib iga kuu juurde teenida kuni 292 eurot. Töötukassas arvel olles on alates möödunud sügisest lubatud kuni 233 euro suurused kuusissetulekud.

Kunstimaailmas on töötuks olemine stigmatiseeritud. Kunst on võistluslik sektor, kus hinnatakse staatust ja saavutusi, nähtavust ja tootlikkust, rahvusvahelist mobiilsust ja tähelepanu. Kui sa saad parasjagu loometoetust või oled töötuna arvel, võid sattuda silmitsi järgmise dilemmaga: „Kas võtta vastu see kehvasti tasustatud, kuid hädavajalikku nähtavust pakkuv lühiajaline tööots, mille tagajärjel ma ei vasta enam sotsiaalabi saamise tingimustele?” Ära karda seda oma sõprade, kolleegide ja tööandjatega arutada. Sotsiaalabi saamine ei tohi olla stigma!

Juhul kui oled tööandja rollis, siis ära eelda, et kõik sõltumatud kunstitöötajad on alati valmis sinu pakutud lühiajalisse vähetasustatud töösuhtesse asuma. Küsi igaks juhuks oma koostööpartneritelt, kas pakutav sissetulek võib sattuda vastuollu nende toimetulekumudeliga. Mida viletsamat tööotsa sa pakud, seda tundlikum ja tähelepanelikum peaksid olema!

Airi Triisberg on kriitik, kuraator, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Ta on tegelenud kümmekond aastat vabakutseliste kultuuritöötajate huvikaitsega ning tegutseb sageli kunsti, teooria ja liikumispoliitika kokkupuutekohtadel.

3 views0 comments

Recent Posts

See All

© EESTI MAALIKUNSTNIKE LIIT - ESTONIAN PAINTERS´ASSOCIATION

  • EML Facebook